02.05.2018
Ajaloolane Jaak Valge.
Jaak Valge on ajaloolane, kes tahaks keskenduda ajalooraamatute kirjutamisele. Ometi võitleb ta tänasel päeval ka selle eest, et Eestis hakkaks rohkem maksma kodanike hääl ning et eesti rahvas kestma jääks.
Meil on kaks teineteisele vastukäiva sõnumiga rahvatarkust. Esiteks, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Ja teiseks, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kummast me lähtuma peaksime?
Mõlemast, aga erinevatel juhtudel. Kui ebameeldivad asjad on lahendatud, pole neid enam mõtet teisele meelde tuletada. See on eelkõige suhtlemiskultuuri küsimus.
Aga minevikuta ehk mälukaotuses elamine on traagiline, seda nii üksikisikule kui rahvale. XX sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on esitanud lihtsa, aga tabava mõttekäigu – selleks, et teada, milleks oleme võimelised, peame teadma, mida oleme teinud. Me elame isikutena siin maailmas küll ajutiselt, ent oma eellaste, järglaste ning laiemalt oma rahvuse kaudu tuleme me minevikust ja siirdume tulevikku. Identiteeti omades, teades, kes me oleme olnud, ei ole me ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning enamgi veel – oskame näha oma kohta ka olevikus.
Rääkides vana asja meeldetuletamisest… Hiljuti oli Riigikogus arutlusel vabadussõjalaste rehabiliteerimise eelnõu, mille enamik saadikuid maha hääletas. Olete ajaloolasena vabadussõjalasi uurinud. Miks on vabadussõjalaste teema oluline?
Tegemist on meie oma Eesti riigivõimu raske eksimusega mitte ainult vabadussõjalaste, vaid kogu ühiskonna vastu. Ajaloolaste, sealhulgas ka minu uurimistöö tulemusena on selgunud, et need süüdistused, mis vabadussõjalaste vastu esitati ja millega 1934. aasta riigipööret põhjendati, ei pea paika. Kui me tunnistame, et demokraatia hävitamine ja vabadussõjalaste allasurumine oli ebaõige, siis võiksime seda ka mingis vormis väljendada. See oleks väärtusotsus, märk väärikale riigile omasest vastutust võtvast käitumisest; ning sõnum tulevikku, et Eesti on õigusriik, kus taunitakse seaduste rikkumisi, ükspuha kelle poolt seda tehakse või on tehtud.
Vabadussõjalaste ühe liidri Artur Sirgu surma asjaoludes pole endiselt täit selgust, aga millist versiooni peate tõenäoliseks?
Paradoksaalselt ühtegi tõepärast versiooni ei olegi. Väheusutav on suitsiid, kasvõi sellepärast, et niimoodi seda tavaliselt ei tehta. Ka asjaolu, et Artur Sirgu mälestusi ei olnud enam tema asjade hulgas ning see, et Luksemburgi arhiivist on kadunud tema hukkumist käsitlenud toimik, ei toeta suitsiidiversiooni. Teisalt pole aga ka poliitiline mõrv usutav. Selle tõestuseks seni esitatud väited ei pea paika, pole veenvad ega kontrollitavad.
2014. aastal ilmus teie sulest raamat „Punased I“, mis on monograafia Eesti kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest. Mis on vasakpoolses ideoloogias nii ihaldusväärset, et pealtnäha arukad ja paljulugenud inimesed selle lummusesse langevad?
Oma ajas, mis oli majanduslikest ja sotsiaalsetest vastuoludest pungil, on marksismi tärkamine ja populaarsus mõistetav. Vaesus ja ebavõrdsus ühelt poolt, tööliskonna kasv ja toonase poliitilise eliidi paindumatus teisalt lõid selleks viljaka pinnase. Midagi sellist pidigi neis 19. sajandi oludes sündima.
Marksism pakkus lihtsaid ja süsteemseid vastuseid küsimustele, miks ühiskond on selline nagu ta on ning kuidas seda muuta. Lisaks veel ka kaunist tulevikku. Mihhail Rõklin märgib tabavalt, et vahe religiooni ja kommunismi vahel seisneb selles, et sündmused, millesse usuvad kristlased ja muhameedlased, toimusid pühades paikades kaugetel aegadel, aga kommunismi sündmused alles peavad hakkama juhtuma. Selles oli ja on nii marksismi tugevus kui ka ohtlikkus. See muudab marksismi ligitõmbavaks nii neile ühiskonnagruppidele, kes on rõhutud või peavad ennast rõhututeks, kui ka eluvõõrastele, kuid idealistlikele intellektuaalidele. Marksism ja marksismist tõukunud või temast tugevasti mõjutatud poliitilised voolud – tänapäeval eelkõige vasakliberalism – on ühiskonnas kahtlemata vajalikud, sest kajastavad teatavat mõtteviisi. Muidu neid poliitilisi voole ja neid toetavaid inimesi ju ei oleks.
Ohtlik on aga see, kui marksismi või marksismist mõjutatud mõttevoole ja klišeesid hakatakse uskuma usufundamentalisti kombel, seades need kõrgemale rahva demokraatlikust valikust. Meie päevil tähendab see enda pidamist valgustatud vähemuseks ning sobivate vaadete pealesurumist poliitilise korrektsuse, kohtuliku aktivismi ja sõnavabaduse piiramise kaudu.
Kohati näib, et vasakpoolsus on Eestis tegemas läbi taassündi. Paljud Eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste tudengid on käinud õppimas Lääne ülikoolides, kus marksistlik mõtteviis on jätkuvalt au sees. Ajakirjanduses ja poliitikas tegutsevad inimesed, kes usuvad siiralt, et maailm muutub paremaks, kui kaob rahvuslus ning erinevused sugude, rasside ja rahvuste vahel. Kuidas teile ajaloolase ja õppejõuna tundub, kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda?
Ma ei samastaks vasakpoolsust alati marksismiga. Vana kooli vasakpoolsus tähendab eelkõige suunda majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse poole. Tänapäeva maailm on aga majanduslikult ebavõrdsem, kui see kunagi varem on olnud. Kui soovime sidusamat ühiskonda – ja rahvuslased ju soovivad sidusat ühiskonda – peame ise ka selle peale mõtlema ning olema ühtlasi vasakpoolsed vana kooli mõttes.
Tänapäeval seostatakse vasakpoolsust tõesti tihti multikultuursuse ja marksistliku rõhumiskontseptsiooniga, ning asjakohaselt. Aga arvan, et vasak-paremskaala ei kirjelda tänapäeva poliitilist põhivastuolu enam kuigi täpselt. Kui tuua näide Eestist, siis kas Keskerakonna ja Reformierakonna seisukohtade vahel on nii väga suur vahe, ehkki üks määratleb end pigem vasak-, teine parempoolsena? Üks on lihtsalt orienteerunud vene keelt kõnelevale rahvale, teine on juuksejuurteni Brüsseli-meelne, aga multikultuursed ja rahvuslusevastased on mõlemad, ning mõlemad kuuluvad ka europarlamendi liberaalsesse ALDE fraktsiooni. EKRE ja Reformierakonna seisukohad on hoopis erinevamad, ehkki mõlemaid peetakse parempoolseteks.
Minu arvates seisneb tänapäeva maailma poliitika põhivastasseis globalistliku ja rahvuslik-konservatiivse ideoloogia vahel. Eesti parlamendierakondadest esindab viimast puhtalt ainult EKRE, aga ka mujal erakondades on rahvuslikult mõtlevaid inimesi, ning nagu aru saan, nende hulk kasvab.
Arvan, et Eesti ühiskonnas on marksismile lähedast rahvuslusevastast mõtteviisi alates 20. sajandist alati eksisteerinud, ehk isegi suhteliselt ühesugusel määral. Esimese iseseisvuse ajal oli marksistide poolehoid ühiskonnas keskeltläbi 30% ringis või rohkemgi, Nõukogude ajal oli päris palju eestlastest internatsionaliste, kes rääkisid meelsasti vene keelt ja arvasid tõsimeeli, et rahvused kaovad.
Tänapäevase marksismi või marksismi juurtega vasakliberalismi vaadete kohaselt pole rõhutud grupiks mitte enam proletariaat, vaid erinevad vähemused. Vasakliberalism soosib multikultuursust, immigratsiooni ja seksuaalvähemusi ning on loomulikult jätkuvalt rahvuslusevastane. Sedalaadi hoiak on viimastel kümnenditel domineerinud Eesti võimuringkondades. Ka kogu maailmakontekst on vasakliberaalne – seda ideoloogiat levitab meie peavoolumeedia, suured maailma meediakorporatsioonid, ning loomulikult tuleb seda suurtes kogustes Brüsselist. Ühiskonna arvamuses ei pruugi see aga minu arusaamise järgi üldse domineerida .
Kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda? Jah ja ei. Eesti eest tuleb loomulikult seista nii hästi kui võimalik, aga samade probleemide ees on seisnud ka varasemad põlvkonnad ning oleme ikka hakkama saanud. Kui sõnavabadus jääb kehtima ja valimised endiselt toimuvad, siis kaob ka praegune ideoloogiline tasakaalustamatus.
Ei pea paika väide, et Euroopa noored on vasakliberaalsed. Prantsusmaal oli 18-24-aastaste noorte poolehoid Marine Le Pen’ile suurem kui teistes vanuserühmades keskmiselt. Saksamaal oli vaid roheliste keskmine valija noorem kui AfD valija, Itaalias hääletas euroskeptilise M5S poolt 35,3% 18-34-aastastest, ent 65-aastastest ja vanematest 27,1%. Kuid teisalt ei saa ka öelda, et noored oleksid teiste vanusegruppidega võrreldes globalismivastasemad. Pigem võiks öelda, et globalismivastasus levib Euroopas kõigis vanusegruppides.
Mis nõu annaksite noorele inimesele, kes võib uskuda, et kuna vasakpoolsus on ülikoolides standard, siis on tegemist automaatselt teadusliku kinnituse saanud tõega?
Vasakliberaalsed hoiakud on ülikoolides tõesti levinud – miks, see on pikema arutluse teema – ja mõjutavad eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteadusi ning nende erialade üliõpilasi. Nõu on lihtne – tuleb säilitada terve mõistus ja kriitikameel.
Nõukogude ajal sisendati peaaegu poole sajandi vältel ülikoolides tudengitele marksismi-leninismi tõdesid, sajad tuhanded tudengid korrutasid neid dogmasid kuulekalt seminarides ning vastasid arvestustel ja eksamitel. Kirjutati kokku mägede kaupa töid, kus tsiteeriti Marxi, Engelsit ja Leninit. Vaba mõtlemise võimaluse taastamise järel jäi sellest kõigest alles ainult tühi tolm, kui sedagi.
Praegu muidugi nii sisutühje dogmasid ei õpetata. Ülikooliõpetuse suurem probleem on minu arvates õppetaseme katastroofiline langus ning sellega seotud liikumine ingliskeelse kõrghariduse poole, mis, tõsi, teeb vasakliberaalse ideoloogia propageerimise kergemaks. Sest kui kvaliteet langeb, hakkab domineerima ajupesu.
Mõni aasta tagasi tekitas furoori Eesti ajaloo II köide, kus moodsate, kuid marksistlike juurtega teooriate najal jõutakse järelduseni, et eestlastel nagu polegi ajaloos mingit rolli, nad on vaid passiivsed kõrvaltvaatajad. Ühelt poolt vajab rahvusriiklus oma müüte, teisalt püüab kriitiline teadus neid dekonstrueerida. Kuidas leida siin kuldne kesktee? On see üldse võimalik?
Tegelikult ei tähenda teaduslike meetodite järjekindel kasutamine eestlaste ajaloost välja tõrjumist. Küsimus on lähenemises – see on kas eestlastekeskne või mitte. Mõlemad lähenemised on vajalikud, kuid rahvuskeskne lähenemine ei ole põrmugi ebateaduslikum kui globalistlik lähenemine.
Olete ajakirja Saint-Petersburg Historical Journal. Studies on Russian and World History kolleegiumi liige. Kuuldavasti käib Venemaal ajalookirjutus Kremli näpunäidete järgi. Kui vabad on Venemaa ajaloolased tõde välja selgitama ja tulemusi avaldama?
Ma ei ole väga hästi kursis, aga niipalju kui vene kolleegide jutust aru olen saanud, ei ohjata Kremlist ajalookirjutust otseselt. Lihtsalt režiimitruudel ajaloolastel on kergem karjääri teha ja oma uurimustele rahastust saada. Põhimõtteliselt sama olukord nagu meil, aga Venemaal on see jõhkram.
Kirjutasite doktoritöö teemal „Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924“. Kui püüda ajaloost õppida, siis millises suunas peaks praegu Eesti majandus liikuma?
Mu doktoritöö sõnumiks tänasele Eestile oli ja on, et Eesti on võimeline iseseisva majandusena edukalt toime tulema.
Olete koos geograaf Kalev Sepaga andnud välja raamatu „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“. Globalismiusku inimesed armastavad korrutada mantrat, et maailm liigub omasoodu ja Eestil pole teha muud, kui oludega kohaneda. Ajalugu nagu ei suunakski enam inimesed, vaid mingi müstiline loodusjõud. Kuidas teile paistab, kas eestlased jäävad püsima ja mida selleks tegema peab?
Me oleme maailma osa ja seetõttu laiema ajaloo mõjutajad. Põhjendused stiilis, et „on ju 21. sajand“ või „olgem eurooplased“, seda mingi nähtuse või protsessi ainsa põhjendusena, näitab argumentide puudust ja alaväärsuskompleksi. Seejuures on tegemist klassikalise marksistide argumendiga. Näiteks kinnitas sotsiaaldemokraat Karl Ast 1919. aastal Asutavas Kogus, et eraomandi kaitsmine tähendavat seda, et ollakse jäänud „oma seadusandluses 20. aastasaja tendentsist kaugele“. Eraomand pole kusagile kadunud, marksistid aga ei mõistnud marksistid 20. sajandi tendentse, ning pole põhjust arvata, et nad ka praegu mõistavad.
Meie endi puhul tuleb otsused teha ikka meil endil, tõsi küll, arvestades võimaluste raame. Kui tahaksime järgida ainult nii-öelda keskmist, peavoolu, siis poleks meist ka maailmale midagi kasu. Rahvusena rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära.
Kui tegutseme rahulikult ja külmavereliselt, jääme ka püsima. Praegu on meid kõige enam ohustavaks protsessiks migratsioon – eestlaste väljaränne ning Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest toimuv mitte-eestlaste sisseränne, ja seda tingimustes, kus me pole siinse välispäritolu rahvastiku lõimimisega hakkama saanud. Ega saa niipea.
Teete teadust ka Tallinna Ülikooli demograafiakeskuses. Sel puhul ei saa jätta esitamata miljoni dollari küsimust: kuidas tõsta sündimust Eestis ja Euroopas?
Paljude süsteemsete otseste ja kaudsete meetmetega, mille hulgas pole vähetähtis ka rahvusliku identiteeditunde kaitsmine ebapädeva ja agressiivse multikultuursuse propaganda eest.
Osalesite eksperdina siseministeeriumi juures tegutsevas komisjonis, mille ülesanne oli analüüsida võõrtööjõu mõju Eesti ühiskonnale. Kuidas seal läks?
Komisjonis, kus domineerisid ametnikud, kes olid ilmselgelt saanud oma juhtnöörid poliitikutelt, ja mõnede ettevõtjate organisatsioonide esindajad, olin kogu aeg opositsioonis ja avaldasin eriarvamusi. Valitsuses muudeti eelnõu mõistlikumaks, oletan, et IRL-i nõudel, ning eelnõu läks ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Kas seda veel muudeti või muudetakse, ma ei tea.
Kooskõlastamisele läinud eelnõuga lõdvendati aga veelgi praegu kehtivaid nn ajutise tööjõu sissetoomise võimalusi. Eelnõu seletuskirjas pakutakse, et 2018. aastal võib selle lõdvendamise tagajärjel Eestis töötada 10 000 nn ajutist töötajat, aga ma arvan, et see number võib olla ka suurem. Igal juhul on see väga halb plaan, mis surub meie palku alla ning selle kaudu meie töötajaid välismaale. Kui me nüüdse majandusbuumi ajal välistööjõudu ei kasutaks, annaks see tõuke majanduslikule innovatsioonile ja me võiksime osa oma tööjõust välismaalt tagasi saada. Pole kuigi tark neid võimalusi kasutamata jätta. Riik peaks kehtestama välistööjõule vähemalt 1,5 kordse Eesti keskmise palga maksmise nõude. Sel juhul toodaks tõesti sisse töötajaid, keda on siin vaja ja kes loovad ka uusi töökohti, selle asemel, et tuua sisse neid, kes hoiavad meie keskmisi palku madalal ja suruvad meie oma Eesti tööjõudu välja.
Kuidas te ajaloolasena tõlgendate sündmusi nagu Trumpi valimine, Brexit, rahvuslike jõudude esiletõus Saksamaal, Itaalias, Austrias, Poolas, Ungaris?
Tegemist on kogu läänemaailma vastuhakuga globalistlikule ideoloogiale ja poliitikale. Ilmselgelt see süveneb. Sõnastaksin põhiprobleemi nii: kui praegune globalistlik poliitiline ja majanduseliit suudab tunnustada rahvuslik-konservatiivseid jõude poliitilise spektri loomuliku osana, mida ta ju on, siis kulgeb edasine poliitiline protsess demokraatlikus voolusängis. Kui seda aga ei tehta, kui globalistlikult meelestatud poliitikud rahvuslikele jõududele poliitilises spektris üldse kohta ei näe, ei suurt, ega väikest, siis kaob ka demokraatia.
Olete üks väheseid teadlasi, kes peale oma põhitöö räägib kaasa ka poliitikas. Olete teinud viimastel aastatel mitmeid aktsioone rahvaalgatuse ja otsedemokraatia seadustamiseks. Miks mõned erakonnad kardavad rahvaalgatust ja otsedemokraatiat? Ja kuidas seda hirmu murda?
Löön kaasa olude sunnil. Kui Eesti areng läheks soodsamat rada pidi, keskenduksin ainult ajalooraamatute kirjutamisele.
Neile poliitikutele, kes tunnustavad demokraatiat põhimõtteliselt, tuleb selgitada, et otsedemokraatia tugevdab kodanikuühiskonda ning mitte ei ohusta, vaid täiustab esindusdemokraatiat. Targalt seatud referendumikünnised välistavad rahvahääletuste juhuslikud või protestiotsused.
Osa poliitikuid ei ole aga üldse võimelised aktsepteerima enamuse arvamust. Sellest ei jää kaugele mõtteviis, et ka esinduskogude valimised on üleliigsed. Nad kardavad demokraatiat, sest demokraatia puhul määrab riigi arengutee ühiskond, mitte nemad tagatubades. Nad kardavad asjakohaselt ning seda ei olegi võimalik murda.