Eestis on algamas võib-olla kõige piinlikum ajajärg alates meie maa taasiseseisvumisest. Üksnes mõte sellest, et meie haridusministriks võib saada Kristina Kallas, tekitab heas eesti inimeses õõvastust. Juurteta inimene, kelle juhendamisel korraldas Eesti 200 inetu provokatsiooni meie riigi ja rahva vastu, jagades trammipeatust vene ja eesti poolteks, andes sellega Venemaale põhjust rünnata Eestit kui apartheidi riiki, pajatab ekraanilt võimu eelaimduses maialt muiates oma lapsikuid rumalusi. Oodake siis oma pastlaid ja kandleid, mida ta lubas teile jätta. Venemaal on tšuktšidel lubatud rohkem – mitte ainult nahku kanda, vaid ka oma „tšummides“ elades neid ka kuivanud põdrasitaga kütta.
Aga loomulikult ei saa selline asjade kulg mitte rõõmustada inimest, kes vaenab ja põlgab meie riiki ja märkimisväärset osa eesti rahvast – Kersti Kaljulaidi. Ja tänagi ilmus tema vaimsusele aina enam vastavas Postimehes lugu „Uus riigikogu unistagu suurelt“.
„President Kersti Kaljulaid soovib ametisse astuvale riigikogule tahet ja julgust viia ellu oma poliitilised unistused,“ vahendab leht. Edasi aga pajatab juba Euroopa kontrollkojast siia saadetud ametnik ise:
„Valimistulemused on välja kuulutatud, riigikogu saab kokku tulla, otsused mandaat vastu võtta või jääda senisele ametile truuks saavad tehtud. Ongi käes riigikogu liikme kord nelja aasta tagant korduv 1. september, see päev, kui pingnaabri määrab tähestik ja mitte maailmavaade. Minule on see alati väga lootusrikas päev. Tundub, et just esimesel aastal pärast valimisi on ometi kõik võimalik, saab teha otsuseid, mis ei oleks koalitsioonisiseste suhete murenedes enam võimalik või mida ei tihka enne uue mandaadi taotlemist ära teha, sest äkki valija ei mõista,“ kirjutab Kaljulaid, rõhutades jälle seda, mida ta pole kunagi olnud: et ta olevat „president“. Jah, meie põhiseadus lubab paraku sellist totrust, aga korralik inimene seda võimalust nii pealetükkivalt ei kasutaks.
Jättes kõrvale täiesti absurdse jutu pinginaabritest nii koolis kui ka parlamendis, pöörakem tähelepanu meie tuntud reisisõltlase äärmiselt koomilisele väitele, et tema jaoks on Riigikogu uue koosseisu töö algus „alati väga lootusrikas päev“. See inimene pole EV kodanike poolt kordagi kuhugi valitud, tal pole kunagi olnud väiksematki rahva mandaati, nii et tal pole õrna aimugi, mida tähendab vastutus tema kätte oma tuleviku usaldanud inimeste ees.
Ühel Kaljulaidi lootusel aga on nüüd küll põhi all: võimu juurde sai tema andunud toetaja Kristina Kallase ersatserakond, nii et ei taha isegi mõelda sellele, keda seal järgmiseks „presidendiks“ üle rahva pea upitatakse.
Kaljulaidi järjekordset pioneeriaegset koolikirjandit on imelik lugeda: vanem daam võiks lapsekingadest lõpuks välja astuda ja mitte avaldada lohakaid grafomaanlikke tekste, kus on ka otseselt eksitavaid vigu: „ongi käes riigikogu liikme kord nelja aasta tagant korduv 1. september“. Ei, riigikogulase mandaat ei ole eluaegne, nagu „presidendi“ lipik: kui ikka tagasi ei valita, siis see päev ei kordu nelja aasta tagant.
Aga kas me võimegi oodata läbimõeldud loogilist teksti inimeselt, kes tegeles oma ametikohal poliitilise aktivismiga.
Ivan Makarov