Alar Laneman: „Meie elanikkonna kaitsmise peale tuleb tõsisemalt mõelda“

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, brigaadikindral Alar Laneman kõneles täna parlamendis Ukraina sõja õppetundidest, sest Eesti ei ole elanikkond taolise ohu vastu kaitstud.

Alar Laneman: „Eesti riigikaitse põhineb kahel sambal: see on esmane, iseseisev kaitsevõime, ja alliansi toetus. Reaalsus on ju väga lihtne. Mida nõrgem on iseseisev kaitsevõime, seda suurem ja tugevam ja selle võrra aeglasem on alliansi osalus. Ja vastupidi, mida tugevam on kohene, esmane võime, seda paremini on kaitstud meie riigikaitselised huvid.

Usaldus oma riigistruktuuride suhtes on äärmiselt oluline ja see hakkab välja paistma eriti kriisisituatsioonis ja sõjas. Riigistruktuuride kõrval ma ei saa mitte jätta mainimata ka kohalikke omavalitsusi, mis kodanike jaoks on samuti riik. Aga kuidas tugevdab usaldust oma riigi vastu ja tugevdab riiki see, kui näiteks kohalik omavalitsus esimese asjana ametisse astudes hakkab tegelema oma juhtpoliitikute isiklike küsimustega, kinnisvaraasjadega, nagu Pärnus.

Ukraina toetamisest on räägitud palju. Võiks veel rohkemgi. Aga me ei tohiks lasta end uinutada sellest arusaamast, kui tublid me oleme, kui tublilt reageerib Euroopa ja Lääs. Senised meetmed kahjuks on olnud ebapiisavad, sest agressioon ei ole peatunud ja rahu ei ole loodud Ukrainas. Piisavus on siis, kui agressioon koheselt lõpeb. Meie jaoks peaks esimesel kohal olema see, mida me siin kodus teeme oma riigi, oma riigikaitse tugevdamiseks.

Ma tahan rääkida laiapindsest riigikaitsest, sest sellest meil on tehtud palju sõnu, aga sõnad ei oma lahinguväljal efekti, nii nagu omab kahur, rakett, Carl Gustav ja muud vahendid. Laiapindne riigikaitse tähendab väga konkreetset tsiviilelanikkonna hukkumist, meie inimeste vigastamist, haavamist, see omakorda mõjub hävitavalt meie vägede moraalile. Aga mis peamine, me kaotame oma inimesi. Nendele, kellel on seisukoha võtmisega raskusi, vaadake Harkivi näitel: langevad pommid ei tee vahet rahvusel.

Kommenteerides kaitseministri ettekannet, siis mulle tundub, et positiivne suund on meil olemas, aga tempo ja konkreetsuse aste ei ole piisav. Meil on vaja lisaeelarvet ja kavasid. Ja kohe. Nädal on peaaegu möödunud rünnakute algusest ja me ainult räägime, et me veel analüüsime. Teatud järeldused on meil kohe selged.

Meie elanikkonna kaitsmise peale tuleb tõsisemalt mõelda ja seda ei tee mitte kahest protsendist. See on kõigi meie asutuste ja ka ettevõtete huvi ja kohustus. Kui inimene kõlbab teil töötama, kõlbab see inimene ka olla kaitstav. Teatud suurusega ettevõtetes ja asutustes peaks olema nende ehitamisel see kaitsmise aspekt juba läbi mõeldud. Koolid, lasteasutused, suurettevõtted…

Ukraina näitab meile täiesti selgelt: turvavaip, kohene reageerimine, diversiooniluuregruppide püüdmine, neutraliseerimine – selleks ei saa kasutada sõjaväe väeosasid, see on liiga kallis. Nende ülesanne on sõdida rindejoonel ja sõdida sõjaväeüksustega. Selleks peab olema vastavalt koolitatud ja mittesõjaväeline võimekus. Piirikindlustused, piirirajatised: me oleme väga palju rääkinud, avaldusi vastu võtnud, tulemus väga rõõmustav ei ole.

Halastamatu vaenlane ei tee vahet ei erakondlikul kuuluvusel, ei sool. See on meie kõigi vastutus. Ennekõike on vastutus Ukraina toetamise kõrval meie oma riigi, meie oma kodanike ees.

Esmasest kaitsevõimest rääkides, siis see ei ole lihtsalt teoreetiline. Meie territoorium on väga väike, meie operatiivne ruum on väga väike, meil peab vastutegevus algama koheselt piiril. Sealt ka sõjaväestatud piirivalve, sealt ka sisekaitsereserv. Meil ei ole seda ruumi mängida ja operatiivkunsti demonstreerida. See on karm reaalsus.“