17.04.2024
Alar Laneman
Klassikult mõtet laenates: ükski plaan ei ela kauem kui esimene kokkupuude vaenlasega. Kuna hübriidsõja oht koputab meie kodude uksele, on käes sobiv hetk hinnata, kuidas on meie plaanide võimalused tegelikkusega kokkupuudet üle elada. Heidame pilgu sellistele faktoritele nagu aeg ja prioriteedid.
Aeg faktorina on üldse huvitav, kui asi puudutab planeerimist ja otsuste tegemist. Planeerijad ja otsustajad eelistavad opereerida eesmärkide ja nende füüsiliste ressurssidega. Rahalised ressursid on tähtsuselt sageli esimesel kohal. Esmapilgul on see arusaadav, rahata ei tee midagi. Tegelikkuses võib aga hoopis ajafaktor osutuda määravaks.
Olukorra arenedes võib selguda, et aeg ei ole lihtne passiivne taustategur. Eriti olukorras, mida vastasjõud mõjutada üritab. Mida kiirem tempo ja komplitseeritum keskkond, seda olulisem aeg on. Kui väravavaht oma liikumisega hiljaks jääb, ei ole enam oluline kui kõrge hüppe ta teeb. Kui pall on väravas, enam tulemust ei muuda. Õigeaegne rahuldav tegevus võib seega olla määravam hiilgavast kuid hiljaks jäänud sooritusest.
Meie riigi strateegilise juhtimise otsuseid vaadates kipub olukord kahjuks sarnanema hilineva väravavahi tegevusega. Vastane on sooritanud pealelöögi, pall on õhus, aga väravavaht kohendab dressi ja alles liigub oma värava suunas.
Meenutagem, et rohepöörde strateegilised eesmärgid pandi paika kolm aastat enne täiemahulise sõja algust. Täna on meie olukord täiesti muutunud.
Peaminister Kaja Kallas hoiatas, et NATO riikidel on aega kolm kuni viis aastat, et valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga (Delfi 16.01.2024). Sarnast juttu räägib ka kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm: Venemaa rünnaku oht on ebamugavalt suur (Eesti Päevaleht 21.03.2024). Sama sisu ja ajaraamiga hoiatusi on kõlanud teisigi.
Prioriteedid paika
Vaatame prioriteete. Me oleme vastakuti akuutse ja meie riigi olemasolu ähvardava ohuga. Samal ajal kajastab meedia korduva kurva tõsiasjana riigi rahaliste vahendite nappust. Meil ei jätku vahendeid oluliste elutähtsate funktsioonide tarbeks. Eriti halb, et kasvava läheneva ohu ees ei suuda me luua vajalikke lahendusi ei oma inimeste kaitseks laiapindse riigikaitse raames ega sõjalise kaitsevõime arenguks.
Raha ei piisa vajaliku koguse laskemoona hankimiseks, mürsutootmine on ebaselges kauguses, riik ei leia raha varjendite ja varjekohtade jaoks. Me ei suuda kaitsta oma strateegilise tähtsusega meres paiknevat infrastruktuuri, kuna see kaitsmine on liiga kallis. Elektriühendused Soomega on katkestustest hakitud (Postimees 09.03.2024).
Tegelikult on need vahendid olemas. Nad on lihtsalt suunatud hetkeolukorra mõistes selgelt teisejärguliste eesmärkide täitmisele. Meenutagem, et rohepöörde strateegilised eesmärgid pandi paika kolm aastat enne täiemahulise sõja algust. Täna on meie olukord täiesti muutunud. Muutuma peab ka strateegiliste eesmärkide tähtsuse järjekord.
Ootele tuleb panna kõik, mis otseselt meie julgeolekut ei toeta
Tuleb keskenduda olulisele. Kasvava ohu ja juba toimuva hübriidründe tingimustes on vaja panna kõik ebaoluline ootele. Ootele tuleb panna kõik, mis otseselt meie julgeolekut ei toeta. Rohepööre tuleb panna ootele kohe, kuna see neelab meeletuid summasid, tema negatiivne mõju majandusele ja tema koormus riigiaparaadile on kopsakas. Need on otsesed investeerimiskohustused, ühiskonna funktsioonide ümberkorralduste kulud ja kaudne mõju majanduskliima ning elutaseme halvendamise tulemusel. Ekspertide hinnangul lubavad ära jäävad tulud riigile puidusektoris ja Eesti Energia panuse vähenemine riigieelarvesse rääkida sadadest miljonitest aastas (ERR 05.12.2023)!
Lisame siia kulud riigi ja kohaliku omavalitsuste ametnikele, kes samuti ei tegele täna sellega, mis antud hetkel oluline. Enamus rohepöörde eesmärkidest ei aita praeguse vahetu ohu tingimustes meie riigikaitset kuidagi tugevdada. Tuulegeneraatorite, elektriautode ja päikesepaneelide arv agressorile muljet ei avalda. Eesmärkidest tuleb alles jätta ainult ainult need rohepöörde valdkonna tegevused, mis riigi kaitsevõimet tugevdavad, nimetaksin siin tähtsaimaks hajutatud energiatootmise võimekuste rajamine. Hajutatud võimsusi on otseste või hübriidrünnetega rivist välja lüüa keerulisem, seega suudavad nad ründe korral tagada elektrienergia tarnekindluse.
Päikesepaneel pommi vastu ei aita. Seistes silmitsi eksistentsiaalse ohuga, ei ole mõistlik tegeleda ajaliselt ja tagajärgede raskuse poolest teisejärguliste muredega. Seda nii valitsuse kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Riigi tasandil on vaja seada prioriteediks laiapindne riigikaitse raskuspunktiga sõjalisel kaitsel. Kohalikul omavalitsusel tuleb koos siseturvalisuse ametitega tagada elanikkonna vahetu kaitse.
Päikesepaneel pommi vastu ei aita
Rattateede rajamine on oluline, praegusel hetkel vajab aga pingutust varjendite, varjekohtade, vee ja energia tarnekindluse arendamine, varude loomine. Riigikaitses on rida häid plaane, mis vajavad rahastamist. Värskeim näide on piirivööndi tugevdamise kava. Loetellu võib lisada terve nimekirja vajadustest – mürsud, õhukaitse, tankitõrje, droonid, droonitõrje jne.
Kas paneme täna ootele piirialade tugevdamise, mürskude tootmise või mõne tuulepargi rajamise? Kas jätame toetuseta Ukraina või lükkame edasi päikesepargi rajamise? Mille tegemine on praeguses olukorras vajalikum meie riigile ja Euroopa eelpostile Ukrainale?
Kui sõda enam ei ähvarda, võtame käsile poolelijäänud tegemised. Aeg annab meile omamoodi tänuna tarkuse eest uued tänasest tõhusamad lahendused rohepöörde eesmärkide saavutamiseks.
Sõda ja rohepööre tuleb panna õigesse tähtsuse järjekorda kodus ja Euroopas võttes arvesse antud ajahetke loogikat. Oluline töösse, ebaoluline ootele. Kosub Euroopa julgeolek, leitakse puuduvad vahendid Ukraina toetuseks.
Eesti on end tõestanud NATO kaitseplaneerimise ajakohastamise algatajana ja Ukraina abistamise eeskõnelejana. See annab kindluse, et suudame seada prioriteedid õigesse järjekorda nii kodus kui Euroopas.
Alar Laneman, riigikogu riigikaitsekomisjoni liige (EKRE)