Alo Lõhmusele: ei kardeta mitte Greta Thunbergi, vaid tema läbimõtlemata kaosesõnumit

Alo Lõhmus kirjutab oma ERR-i loos “Kes kardab Greta Thunbergi?” kogu probleemi lahti liiga lihtsustatult.

Lõhmus väidab, et Thunbergi pihta suunatud kriitika on sõnumitooja nuhtlemine ja ta keskendub vaid ühele momendile – tarbijale ja tarbimisele. Ehk siis arvab ta, et tarbija näeb, kuidas tema eest kõik kappi luku taha pannakse ja süüdistab selles Thunbergi.

Kindlasti ei soovi paljud inimesed tarbimist piirata, kuid nemad pole need, kes  sõnumitoojat nüpeldama hakkaksid. Vähemalt Eestis ei usu paljud, et mingit tarbimise kitsendamist lähiajal tuleb, teised ei hooli üldse kogu temaatikast, kolmandad on kas oma lodevale kõhule või siis ka keskkonnale mõeldes piiramistega isegi nõus. Tarbija Thunbergi inkvisitsioonilõkkele ei vii.

Kes aga Thunbergi võiksid rünnata? Kõigepealt need arvukad ettevõtted, kes elatuvadki tarbekaupade tootmisest – seal liiguvad tohutud rahad, millega saab ka poliitikuid ära lobistada. Kui inimesed järgiksid Thunberge, hakkavad algul tarbimine, seejärel ka tootmine, käive ja kasum tööstustes vähikäiku tegema ja see ei ole enam nali.

Siin tuleb mängu kolmas seltskond – majandusmehed, kes taipavad, et kõik need keskkonnameetmed ei nõua mitte ainult kulutusi, vaid hakkavad ka majandust sööma. Ettevõtted peavad tarbimise vähenemise tõttu ka tootmist vähendama, see toob kaasa tööpuuduse kasvu, maksude vähenemise riigieelarvesse ja raskused inimeste kindlustamisel kasvõi odava elektrienergiaga – kalli, kuid loodussõbraliku jaoks enam raha ei jätku.

Kui majandus kahaneb, kahanevad ka inimeste sissetulekud, sealt aga pole kaugel rahutused – seda nägime “kollaste vestide” protestides Prantsusmaal. Kas kliimateadlikkus ikka saab nii kõrgeks tõusta, et miljonid lepivad vaesumisega? Mitte kogu maailm pole Rootsi moodi valmis kliimakangelastegudeks – vaevalt, et isegi Kosovo talupoeg Thunbergist aru saab.

AK vahendab, et rahvusvahelise energiaagentuuri juhi Fatih Biroli sõnul tuleb Eestil põlevkivienergeetika osatähtsust küll vähendada, kuid seda ei saa teha energiajulgeoleku arvel, loobuda tuleks järk-järgult, arvestades selle mõju majandusele ja julgeolekule.

Just see on ka seisukoht, millele tuginevad Eesti rahvuskonservatiivid – kliimahüsteeriaga ei saa kaasa minna, arvestamata majandustegureid, mis mõtlematult tegutsedes võivad viia sellisesse kaosesse, et seal ei saa kasu isegi mitte kliimavõitlus. Soomes EL-i rahandusministrite kohtumisel käinud Martin Helme jutustas saates “Räägime asjast” sellest, kuidas ükski minister ei osanud rääkida mingitest analüüsidest, mis tema koduriigis kliimaneutraalsuse kulutuste teemal tehtud oleks – kõik lähevad vaid hüsteeriaga kaasa.

Alo Lõhmus on välja jätnud veel paljud olulised tegurid – verinoor tüdruk võib küll oma veendumusi jagada, aga ilmselt on ta ikkagi hüpiknukk kellegi kätes. Seda näitas ka pressikonverents tema ÜRO-s esinemise järel – kui tal tekste ja õpetusi ees pole, ei saa ta enam küsimustele vastamisega hakkama. Palju kriitikat tulebki tema ärakasutamise kahtlustuste peale. Thunbergi aetav agenda on ju tegelikult kasulik väga suurele poliitilisele seltskonnale, alates sotsialistidest kuni rohelisteni.

Kriitikas pole sugugi vähetähtis see, et kogu kliimahüsteeria on kasvanud üle pea ja muutunud inimeste hirmutamiseks maailmalõpuga – ükski paanika ei kulge rahulikult ja organiseeritult, vaid see ongi kellegi jalge alla tallamine.

Seega võib Alo Lõhmusele vaid ühte kinnitada – tarbija on üks väiksemaid tegureid Thunbergi kohta tehtavas kriitikas, sest kliimapokker käib kõrgelt üle tema pea. Seda näitab ka alljärgnev pilt ühest juhendajast, kes tema kõrvalt ei kao.