Alver Aria: Eesti poliitilises diskussioonis esitatakse väiteid, mis oma olemuselt on valed

Esiteks väide – poliitikute asi on järgida poliitilisi ja moraalseid  eesmärke, ettevõtjad „päästavad vaid oma raha ja kindlustavad töökohti“, nende tegevus seaduste järgimisel ja „halli tsooni“ leidmisel on neutraalne.

Kust ettevõtja ostab tooraine, värbab tööjõu, kuidas töötleb, kuhu ja kuidas müüb – iga selline tegevusakt toetab mingit riiki ja seega ka ideoloogiat. Äri neutraalsuse võimatust märgati juba ammustel aegadel – islami teoloogid räägivad tootmisest ja müügist, mis tugevdab islamit. Hiljutises ajaloos tuletame meelde lääneriikide majanduslikku koostööd natsliku Saksamaaga ja bolševistliku Venemaaga – majanduslikud suhted aitasid kaasa diktaatorriikide võimsusele.

Tänapäeva mikroökonoomika õpikutes öeldakse aga otseselt, et majandustegevus on alati ideoloogiline. Seega – milliste riikidega ja ettevõtetega toimub koostöö, nende riikide ja ettevõtete ideoloogiat jagatakse. Loevad teod, mitte tühjad sõnad millegi hukkamõistmisest.

Teiseks väide – kui tegevus vastab kehtestatud reeglitele, siis kõik on moraalne. Moraalifilosoof Elizabeth Anscombe jaotas  1958.a. raamatus moodsast moraalifilosoofiast moraalsuse kahesuguseks – reeglitel põhinevaks ja voorusel põhinevaks.

Reeglitel põhineva moraalsuse puhul on fookus moraalireeglitel – õiged teod on reeglite järgimine. Tavaelus toob selline lähenemine kaasa nn. „moraalsed jokk-skeemid“. Voorusmoraalil on fookus olla hea inimene, arendada selleks oma loomust ning reeglite järgimine on teisejärguline. Praktikas on sellised inimesed oma tegude suhtes karmimad kui seda nõuaks moraalireeglid.

Näidetena tuuakse tavaliselt pühakuid ja dissidente. Ärimees võib mahutada end reeglitel põhinevasse moraali ja me oleme sellise moraalsuse tasemega nõus – „litsid mehed need Vargamäe mehed“, aga me kõik oleme Vargamäe meestele sarnased. Riigijuhtidelt ja nende perekonnaliikmetelt ootame aga voorust.

Äriliste huvidega isik ei peaks ronima poliitikasse. Kui inimesed kandideerivad poliitikasse ja kõrgele tasemele, siis kehtivad teised nõudlikumad standardid. Ametikoht riigi ladvikus pole mingi kohustuslik sundabielu. Kui  moraalsed nõudmised on liiga koormavad, siis võiks poliitilisest karjäärist keelduda või loobuda. Otstarbekas oleks ajakirjanduses tekitada arutelu, milline on vooruslik poliitik ja kas parteid valivad riiki juhtima vooruslikke inimesi.

Samasugune diskussioon peaks käima poliitikute perekonnaliikmete kohta – võib juhtuda, et perekonnaliikme moraalsete omaduste suhtes pole inimene poliitiliseks karjääriks kohane. Kas võib eksisteerida olukord, kus leibkonda moodustav pereliige on suli või lihtsalt rahaahne või muu patuga iseloomustatav? Kas poliitik saab riigiga hakkama, kui ta ei suuda korraldada suhteid pereliikmega? Mida sisaldab vajadus teha valikuid ja kas pereliikmest lahti ütlemine on vooruslik? Mida tähendab voorus, kui tuleb valida üldiste riiklike huvide ja lähedase pereliikme vahel?

Kolmas väide – pöördumisest „ma vabandan, kui minu mingi tegevus kedagi häirib“ piisab. Ei piisa. Selline vabandamine on oma kohal ühistranspordis, kui naabrile jalale astud või müksad.  Poliitilise juhi puhul on kohane kahetsemine – südamest tulenev oma teo sisemine hukkamõist ja süüdiolek eksimuses või isegi patus. Kahetsemine tähendab mitte ainult sõnu, vaid ka tegusid eksimuse või patu lunastamiseks.

Teoloogias on küsimused eksimusest, patust, patukahetsusest põhjalikult läbi töötatud. Religioossetes tekstides nõuab patukahetsus tihti senisest positsioonist loobumist, alandlikkust, eraldumist üksindusse või lihtsamasse ellu, järelemõtlemist,  valgustatuna tagasipöördumist ja oma tegude hüvitamist. Kas me võime loota poliitikutelt aga vastavate religioossete tekstide eeskujuks lugemist ja arusaamist?

Ühiskonnas tuleks omakorda läbi arutada, kuidas hinnata poliitilist ja moraalset kahetsust,  kuna kahetsus on piisav ja millisesse poliitilisse rolli võiks kahetsenud poliitik tagasi pöörduda. Võib-olla mingi tegu pole kunagi hüvitatav, inimene peab hingelise koormaga elu lõpuni elama ja lihtsalt püüdma heade tegudega valede tegude koormat vähendama.

Mida tähendab heade ja halbade tegude bilanss, kas halvad ja head teod tasanduvad ja kuna? Kristluses, islamis ja judaismis toimub lõplik kaalumine aegade lõpus kohtupäeval. Kas meil, eriti ajakirjandusel on õigus võtta jumala rolli?

Samas – kas meil on õigus oodata aegade lõpuni, kui poliitikul pole endal südametunnistust, s.o. voorust? Võib-olla peaks tulevikus valimiskampaaniates küsima poliitikuilt, kas nad ka kahetsevad midagi ja mida nad tegid oma eksimuste ning pattude lunastamiseks?

Alver Aria