Alver Aria: mõningaid rumalaid küsimusi eelarvega seoses

Ma väga vabandan, et tavalise valijana esitan kõrgeaulisele valitsusliidule seoses eelarve aruteluga mõningaid rumalaid küsimusi.

Esiteks – kuhu me ikkagi ühiskonna ja riigina oleme teel? Kas oleks võimalik anda tulevase seisundi mudel ja arvuliselt mõõdetavad karakteristikud? Eelarve tasakaal on muidugi üks tulevikuseisundi tunnuseid, kuid mida tasakaal tähendab sotsiaalsele elule ja majandusele? Kas kokkuhoiu kulusid ja tulusid on tuleviku vaates ka kuidagi arvuliselt hinnatud ja valijaile kättesaadavalt tutvustatud? Mis läheb kinni ja mis lahti, mis mahus, millised teenused kaovad ja millised juurde tekivad ja kuna ning kust me teame, et arvatav tõenäosus realiseerub? Mis vahekorras on tuleviku seisundi saavutamiseks vajalikud rahalised näitajad ja saavutatav sotsiaalne ning majanduslik sisu?

Teiseks – kas tulevikuseisundid kajastavad ainult valitsusliidu poliitikute nägemusi või on sellel ka laiem ühiskondlik toetus? Mida arvavad riigina eesmärgiks seatust ettevõtjad, sest nende tegevusest tuleb tulevikuseisundi saavutamiseks vajalik ressurss? Kas nad on nõus maksma kavandatud makse ja tootma just selles valdkonnas, nagu näeb ette arengukava? Kui palju muutub majanduse struktuur ja miks ning millise tõenäosusega? Kas ettevõtjad ei otsusta lahkuda ja kuskil mujal õnne katsuda, milline on ettevõtjate poolt poliitikute tahte tunnustamise tõenäosus? Tuleb silmas pidada, et makroökonoomiline prognoosimine erineb ettevõtete tasemel mikroökonoomilisest prognoosimisest ja huvid võivad olla erinevad. Sama küsimus ka lihtkodanike suhtes – äkki oleks kuskile Hispaaniasse ümberkolimine mõistlikum?

Kolmandaks – kui tulevikuseisund on eeskätt valitsusliidu poliitikute nägemus, siis milline oli ja on tulevikuseisundi prognoosimise protsess? Milliste teadmiste alusel see toimus, kas see oli lihtsalt olemasolevate suundumuste laiendamine tulevikku või arvestati nn. „mustade luikedega“? Millised on tulevikuseisundi saavutamise eeldused, kui kindlad oma püsivuses need on? Kas valitsusliidu kokkulepe esindab eelarve vastuvõtmise momendil kehtivat sotsiaalset ja majanduslikku seisundit, kui me teame, et eelarve puudujääk ja arenev majanduslangus avastati alles hiljem ja poliitikutele oli see üllatus? Kuidas on võimalik aegunud andmete põhjal koostatud poliitilist kokkulepet ellu viia või peaks ütlema, et kokkulepe suurel määral ei kehti? Mida tähendab laialt reklaamitud kompromisside otsimine ja leidmine? Kas selline kompromiss on optimaalne – kui lihtsalt kauplemise ja juhuslikkuse alusel võetakse lapiteki meetodil ühest valmisprogrammist ühte ja teisest programmist teist? Kas sellise dokumendi koostamiseks on üldse vaja parteide delegatsioone?

Välismaal on tehtud katseid, kus fondijuhtide asemel on lastud aktsiad valida ahvil (millise banaani võtab) või kanal (millist hunnikut nokib). Tulemused pole üldse kehvemad kui elukutselistel fondijuhtidel. Teades, kuidas toimub valimisprogrammide endi koostamine ja valitsuskokkuleppesse punktide leidmine, sealt edasi riigieelarve koostamine – äkki olekski mõttekas anda Eesti riigi valitsemine kohalikele kanadele? Tuleks tunduvalt odavam. Kanade poolt terade nokkimist õigel viisil korraldades (sotsiaalne kanaline üksmeel) arvatavalt ei teki ka opositsiooni ja neil pole ideoloogilisi eriarvamusi – nad on avalikult ja otseselt toidukasulised. Muidugi nõuab selline protsess seaduste muutmist, võib-olla võiks alustada igale ministrile ja parlamendisaadikule kuluhüvituste arvel kanalast päästetud kanade hulgast isikliku nõunik-kana eraldamisega. See lahendaks ilma suuremate kulutusteta olukorra, kus Riigikogu liikmed kurdavad nõuandva aparaadi puudumist.

Neljandaks – kas praegu on õige alustada kõikide muutustega? Olen nõus, et rikkamaid kihte tuleks kohelda samamoodi kui vaeseid (ja ka vastupidi) ja maksusoodustused peaksid kehtima kõigile. Aga kas praegu on õige aeg alustada? Sama küsimus maksutõusude kohta, võib-olla majanduslanguse ja sõjaliste kulutuste kasvu tõttu pole alustamiseks praegu kõige õigem aeg? Kui kavandatu ei realiseeru, siis kuidas me toimunust õpime ja kas on olemas riiklikud alternatiivid? Kes need alternatiivid välja töötaks ja kas seejuures arvestatakse ka valitsusliitu mittekuluvate parteide arvamustega?

Üsna huvitav oleks eelpool märgitud küsimustele saada vastuseid meie mõistust ja südametunnistust esindavatelt valitsejatelt.

Alver Aria