Alver Aria: sotsiaalsest patust ja patu struktuuridest    

Meil läheb riigina mitte väga hästi, võiksime öelda – läheb halvasti. Üsna suur selles on sotsiaalsetel institutsioonidel, nende hulgas kindlasti parteidel ja riigiaparaadil. Seoses sellega oleks asjakohane tutvuda sotsiaalse patu doktriiniga.

Sotsiaalse patu doktriin väidab, et halvad teod ehk patud on alati isiklike valikute tulemus. Samas sotsiaalsed struktuurid võivad kaasa aidata halbadele tegudele, tekitades sotsiaalse patu. Peamiseks kriteeriumiks kujuneb „mitte eksida formaalsete õigusnormide vastu“.

Õigusnormid mingil määral kajastavad küll moraali, kuid eelkõige on nad erinevate huvigruppide tasakaalu ja  kompromisside kajastus. Seaduseks vormistatud grupihuvid loetakse moraaliks ja grupihuvidele vastavad teod õigeks. Inimesed muutuvad üksteise suhtes patusteks kaasosalisteks, kiuslikeks ja ebaõiglasteks. Moraali seisukohalt õige ja vale vahekord taandub isiklikule arvamusele asjaoludest, tunnetele ja subjektiivsele tajule või grupi- või riiklike  (näiteks Euroopa Liidu) väärtustele. Arvatakse, et õige on võimalikult paljudele heaolu kaasa toov tegu või teod. Paljudele või siis mingile grupile heaolu toov tegu ei pruugi olla õige tegu. Tõe seisukohalt toetutakse moraalsele relativismile.

Sotsiaalne patt väljendub: inimesi rõhuvates, inimlikku väärikust rikkuvates, vabadust lämmatavates ja ebavõrdsust kehtestavates struktuurides; isekuse individuaalseid akte propageerivates või soodustavates olukordades; c) isikute osaluses või vaikivas nõustumises, kes ei võta endale vastutust tehtud kurja eest.

Sotsiaalne patt ei pruugi olla ilmne (valetamine, ahnitsemine), vaid on imbunud seadustesse, tavadesse, ärikommetesse, moodustades anonüümse pattu soodustava võrgustiku. Kurja käitumist peetakse normaalseks. Ühiskonnas, sealhulgas kirikus, kaob patu tunnetus, patu struktuurid tekitavad patustamist soodustava olukorra – eelarvamused, moraali, sotsiaalse hierarhia (näiteks indiviidide ja gruppide privileegid või kellegi allasurumine). Patu struktuurid muutuvad seega ise personaalsete pattude allikaks ja inimeste käitumist kujundavaks.

Mahatma Gandhi sõnastas 1925. aastal seitse sotsiaalset pattu: töötamiseta jõukus; südametunnistuseta naudingud; iseloomuta teadmised; moraalita kaubandus; inimlikkuseta teadus; ohverdamiseta religioon; põhimõteteta poliitika. Töötamiseta jõukus tähendab: ettevõtete juhtide, aga ka poliitikute ebaproportsionaalsed palgad võrreldes alluvatele makstava näruse tasuga; omanike ülisuured kas monopoolsed või töötajate ekspluateerimisega saadavad ülisuured kasumid; hasartmängude kasutamine.  Üha suuremaks läheb lõhe tavainimese ausalt töölt saadava tulu ja nn. ahne eliidi teenimisvõimaluste vahel. Ausa tööga ei elata end ära. Samal ajal kasutab eliit saadud rikkust ebamõistlike vajaduste rahuldamiseks.

Struktuurne patt väljendub institutsioone juhtivate või suunavate poliitikute ning majandusjuhtide käitumispattudes. Kõigepealt nimetame „kõike teadmise pattu“ – eliidina teate rohkem kui keegi teine, teile on teada kõik vastused, te olete kõige targem ja pööblil ei tasu oma intellekti teie omaga võrrelda. Ei maksa „lapselalinaga“ segada tähtsaid otsustusi. Teiseks on „ahnuse patt“ – esikohal on isiklik või kitsa grupi (partei) jõukus ja võimulpüsimine, mitte valijate tegelik teenimine. Kolmandaks on „ignorantsuse patt“ ehk mittesobivate faktide või teiste veendumuste mittetunnistamine. Olemas ja õiged on ainult need asjaolud, mis eliidile sobivad, kõik muu on juhuslik või pahatahtlik kõrvalekaldumine.

Neljandaks on „silmakirjalikkuse patt“ – jutlustada üht ja teha teist. Hoiame kokku eelarvet ja samal ajal teeme mingeid täiesti mõttetuid kulutusi kitsale ringile. Viiendaks on „polariseerumise patt“ ehk kõik mis asub teisel pool nn. joont, on vale, mahajäänud. Kuuendaks on „vastuolu patt“ ehk räägitakse üht ja tehakse hoopis teist. Kuidas see huultelt lugemine üldse oli? Seitsmendaks on „manipulatsiooni patt“ – teiste kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks. Näiteks valijate ja nende häälte ärakasutamine vaid oma karjääri ülesehitamiseks – valijad on tähtsad vaid teatud tähtaegade järel, muidu võib sõlmida mistahes kokkuleppeid.

Kui me vaatame eespool „sotsiaalse patu“ ja „struktuurse patu“ kohta öeldut, siis mõndagi tuttavat tuleb ette. Äkki hakkaks eelarve tasakaalu ja majanduskasvu  üle mõtisklemise kõrval arutlema ka meie eliidi moraalsuse üle? Ja kui selgub, et eliit on moraalitu, siis mida teha?

Alver Aria