21.11.2023
Kui valitsuse residents on protestijatest ümber piiratud, siis on riigis miski väga valesti.
Me eeldame, et valitsus käituks ratsionaalselt. Valitsuse ratsionaalsus nõuab kolme eeldust – esiteks, arusaamist maailmast (s.o. keskkonnast), teiseks, tagajärgede ettenägemist, kolmandaks arusaamise ja tagajärgede viimist rahvani ja enamiku rahva nõustumise saavutamist.
Arusaamine maailmast sõltub, milliseid mõisteid kasutatakse maailmapildi konstrueerimiseks ja väärtus antakse mõistetele – milline on mõistete hierarhia (tähtsaim kuni vähetähtis). Tagajärgede konstrueerimise puhul on olulised mõistete valik ja sisu tagajärgede kirjeldamiseks, tagajärgede tähtsuse hindamine ning usk mingite arengute kehtivusse vaadeldavas ajavahemikus.
Käesoleva valitsuse puhul võib kõigepealt küsida, kas valitsus kasutab sotsiaalse ja majandusliku keskkonna pildi konstrueerimisel mõisteid samas tähenduses nagu rahvas (või kui suurel osal rahval oma sama situatsiooni konstruktsioon) ja opositsiooniparteid? Kui algseisundi konstruktsioon on erinev, siis kas on võimalik valitsuse ja rahva või opositsiooniparteide lähteseisundi kirjeldusi lähendada?
Ratsionaalsuse element on tegutsemise põhjustest õige arusaam. Küsimus on – kas valitsuse arusaam valikute ratsionaalsusest põhineb mõistusel ja teadmistel (kas valitsusliidu kokkulepe üldse põhines arusaamisel olukorrast, kas kompromissid kui lahendused olid mingitel sotsiaalsetel või majanduslikel teooriatel põhinevad ning mida sisaldas väidetav kaalutletus).
Teine oluline valitsuse ratsionaalsuse eeldus on pakutu tagajärgede ettenägemine ja kirjeldamine. Valitsust iseloomustab praegu negatiivsete tagajärgede kirjeldamine, juhul valitsuse ettepanekuid vastu ei võeta – kui ei toimu rohepööret, kui pole eelarvelist kokkuhoidu jne. – mis kõik halb saabub. Samas on tähele panemata jäänud see, milline on riigi seisund siis, kui valitsuse poliitika ellu viidaks. Missugune on majanduse seisukord siis, kui saavutatakse „korras rahandus“ või „lõpuleviidud rohepööre“ jne.
Tagajärgede kirjeldamisel kasutab valitsus nn. materiaalseid (rahalisi) muutujaid (näidikuid). Moodsamas sotsiaalteaduses (ja eriti majandusteaduses) kasutatakse hinnangute andmisel selliseid mõisteid nagu heaolu (inglise keeles „well-being“) ja õnnelikkus (inglise keeles „happiness“), mis sisaldab küll materiaalsust, aga samas olulises osas kollektiivset ja individuaalset emotsionaalset hinnangut.
Ehk – kas valitsuse poolt pakutu aktsepteerimisel oleme järgmisel tasemel paremas heaolutundes. Iseendast kokkuhoid ja kasinus ning ohverdus võivad olla heaolutunde suurenemise aluseks, aga vaid teatud eesmärkide puhul (vaata religiooniõpetust). Kas üldse peab valitsus tagajärgede puhul silmas rahva heaolutunnet kui kasu või on kasuks teatud parteide poliitilise võimu säilitamine?
Oluline on valitsuse poolt pakutu rahvale arusaadavalt edastamine. Kui ütleme, et valitsus soovib kompromisse, siis kompromisse saab olla kahte liiki. Esimene neist on protseduuriline, teine olemuslik kompromiss. Protseduuriline kompromiss saavutatakse parteide läbirääkimistel „kauplemise“ teel, väljendab suures osas parteide võimupüüdeid ning enamasti on üsna vähe seotud rahva heaolutundega. Olemuslik kompromiss väljendab parteide poolt sõlmituna sotsiaalsete gruppide ideoloogiat ja heaolutunnet.
Kui tänasel päeval suurem osa rahvast pole valitsuse poliitikaga rahul, siis seadusandlikud ettepanekud ei väljenda kompromissi rahva heaks. Tänases Eestis on raske aru saada, kelle eest valitsus võitleb – valitsusega pole rahul ei vaesed, keskkihid ega ka ettevõtjad. Kavandatav majanduspoliitika võib suurendada sotsiaalset ebastabiilsust, mis mõjub ka rikkamatele elanikkonna kihtidele halvasti. Kui töötajad streigivad ning on eliidi suhtes kurjad, siis miljonärist ettevõtja võit „maksuküüru“ kaotamisest toob kaasa nii töötaja kui miljonäri tulevase heaolu vähenemise
Poliitika on valitsust vaadates ühelt poolt rahva antud võim astuda teatud seadusandlikke samme, teisalt on kunst kaasa haarata rahvast pakutu elluviimiseks. Rahva kaasahaaramine ei tähenda talle „targa lahenduse“ kaelamäärimist, vaid enamikes inimestes sisemise veendumuse tekitamist valitsuse sammude õigsuses. Sellist veendumust tänasel päeval paljudel inimestel pole ja valitsuse liikmed pole võimelised endale rahva toetust ka tekitama.
Olemasolev seadusandlik kord ei luba riigis erakorralisi valimisi. Sellises olukorras ettevõttes kuulutatakse välja juhtkonna valimised ja kõik kandideerijad saavad esitada oma nägemuse algseisundist, tuleviku eesmärgist ja teedest tulevikuseisundi saavutamiseks. Valitsus on ise öelnud, et valitsusliidu lubadused ja kokkulepped sõlmiti majanduslikku olukorda õieti tajumata. Seetõttu oleks mõistlik anda kõigile parteidele uue teadmise tasandil võimalus pakkuda oma poliitilised retseptid ja rahvas saaks hinnata pakutut. On võimalik, et praeguse valitsuse pakutu ongi parem lahend, aga selleks me tavavalijatena peaksime nägema ja hindama poliitikute diskussiooni.
Valitsus erakorralisi valimisi ei soovi, järelikult on midagi valesti majandusliku seisundi kirjeldamisel või pakutud seadusandlikud sammud on kellegi salastamist vajavates huvides või on midagi on korrast ära tuleviku kirjeldamisel.
Alver Aria