Äsja lugesime ajakirjandusest, et maksuamet maksude paremaks laekumiseks soovib saada juurdepääsu pangakontodele. Veidi aega tagasi soovis transpordiamet paigutada maanteedele kaamerad, mis fikseeriksid kõikide autode keskmise liikumiskiiruse. Mõlemad kavatsused on saanud tugeva kriitika inimeste privaatsuse eeldatava rikkumise pärast.
Kriitika vaatleb plaane tänases kontekstis ja ainult kas sõidukiiruse või maksulaekumise kontekstis. Tegelikult tuleks riigiametite kavatsusi ja üldse tegevusi vaadelda laiemas ajalises ja valdkondade mõõtmes.
Muidugi on kergem valitseda, kui sa tead inimeste kohta palju, ka üsna isiklikku. Kuhu sõidab, kellega, mille eest maksab, kuhu ja kellele helistab jne. Mõtleme aga, mis juhtub, kui võimu juurde pürgijate või võimul olijate ring muutub. Kas tänased riigijuhid ja võimuparteide liikmed on õnnelikud, kui samad seadused ja meetmed rakenduvad nende endi suhtes ning mingites hoopis teistes tingimustes?
Vapsid surusid eelmise sajandi kolmekümnendatel läbi põhiseaduse ideed, mida edukalt rakendas Konstantin Päts vapside endi vastu keelustamiseks ja represseerimiseks. Neljakümnendal aastal kommunistid kasutasid aga samu seadusesätteid võimule tulemiseks ja enda võimu kindlustamiseks. Kui poleks olnud presidendi sellist võimu, siis Nõukogude Liiduga sõlmitavat baaside lepingut oleks arutatud hoopis teisiti ja neljakümnendal aastal uue valitsuse moodustamine oleks läbinud muu protsessi.
Kõik, mida sa teed, tuleb ühel või teisel moel sulle tagasi. Ja kiiremini, kui osatakse arvata. Võimupartei 200 liige Züleyxa Izmailova ei teinud teist nägugi, kui opositsiooniparteide esindajatele Riigikogu komisjonides sõna ei antud. Nüüd ei saanud ta ise küsimusi esitada ja visati erakonnast välja. Ta ei saanud omal ajal aru, et kunagi jõuab järg ka temani ja läheb võib-olla edasigi. Ehk, nagu ütles keskajal üks munk: „Kõige raskem on esimene nõid tabada ja ära põletada, edasi on juba palju kergem“.
Poleks ime, kui tulevikus vaadatakse kaamerast, kuhu suunda sõidab Riigikogu liige valijatega kohtuma, kuna ta tagasi tuleb (hiilgav võimalus kulutšekke, eriti bensiiniarvet kontrollida) või mis oste Riigikogu liige teeb (näiteks üsna huvitavad oleksid viinapoe tšekid, apteegile ülekanded jne.). Paneme siia juurde telefonioperaatorite kohustus telefonide asukohti tuvastada ning asukohti ja telefonikõnesid serveris säilitada (alati on võimalus üldisest massist konkreetse telefoni eristus välja tuua – nii töötavad muide kriminalistid, vaata viimaste suurte kohtuprotsesside telefonikõnede salvestuste arutelusid) ja sidefirmadest saab vajadusel kätte ka meilivahetuse koopiad).
Kui omaaegne KBG oleks omanud selliseid võimalusi, nad oleksid õnnest hullunud. Ja nüüd kujutleme, et võimu juurde pääseb Eestis pahatahtlik valitseja või okupant. Ta ei pea kehtestama uusi seadusi, meie endi poolt loodud seadustest piisab meie maaligi surumiseks.
On valijate kohustus kõik nõiajahiga seotu juba eos maha suruda, siia hulka kuulub ka nõiajahi kavatsustega vaikivalt nõus olevate poliitikute tühistamine. Me ei sellistes hukka mõistetavates plaanides süüdistada ametnikke, vaevalt nad tegutsesid oma ülemate ja ülemaid kohale määravate nõusolekuta. Pole mõeldav, et näiteks Maksu-ja Tolliameti mingi tavaspetsialist lihtsast igavusest töötas välja pangakontodele ligipääsu kavandi, tal pidi olema kõrgemalt tulnud juhis.
Pöörduma peaks ka võimuparteide lihtliikmete poole – teil on süü, et valisite parteisid juhtima just sellise poliitikud ega valinud neid ümber. Kui tulevikus on meil kõigil ebamugav privaatsuse puudumise pärast ja meid valitsuse poolt jälgitakse, siis vaadake Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Erakond Eesti 200 naabrist liikme poole.
Kõike eespool öeldut tuleks meeles pidada ka Euroopa Parlamendi valmistel – see pole üksikisikute iludus- või tarkusevõistlus, kõik kandidaadid esindavad mingit erakonda, ka selliseid, kes tahavad meie eraelus sobrada.
Alver Aria