04.12.2017
47RS170918C046
Juba aastaid kestab Eestis riigi poolt kehtestatud kord, mille tulemusena meie maa ja mets on muudetud sisuliselt äritsemise objektiks. Müük toimub avatud oksjonitel, kus osalevad nn võrdsetel tingimustel nii Eesti kui ka välismaa kodanikud või juriidilised isikud.
Välismaalaste suuremat ostujõudu arvestades ületab müügitehingute hinnatase meie oma inimeste, eelkõige põllumeeste ja maarahva võimalused. Aluseks on võetud EL-u nõuded. Kuid meie oleme veel paavstilikumad kui Paavst ise. Alates 1996. aastast kehtib seadusesäte, tänu millele võib maad osta ka juriidiline, sh välismaine juriidiline isik. Minu andetel mujal Euroopas sellist praktikat ei rakendata. Üksi eurodirektiiv meid selleks ei kohusta. Asjaomased ametkonnad on tunnistanud, et neil puudub välismaiste juriidiliste isikute puhul sageli ülevaade, kes on tegelikud maa ja metsa ostjad ning hilisemad omanikud.
Erinevatel allikatel kuulub tänaseks välismaalastest omanikele ca 25% Eesti põllu – ja metsamaast. Meie oma inimesed, eelkõige põllumehed on sunnitud oksjonitel üle pakkuma või maad rentima. EL-i liikmesriigina ei tohi Eesti riik maa müüki välismaalastele keelata, kuid piiranguid kehtestada küll. Seda on meid ümbritsevad naaberriigid, sh Läti, ka teinud.
On selge, et maa müük täiendab riigi eelarvet, kuid pikas perspektiivis on see meile siiski hukutav. Raha lõhn on paraku tumestanud terve mõistuse, kõik läheb müügiks. Meil ei ole tuhandeid hektareid tühje asustamata alasid, nagu mõnel teisel riigil. Mulle tundub, et meil valitseb minnalaskmise mentaliteet – „sitta kah“, nagu nõukogude vene okupatsiooniajal avaldatud satiiriajakirja „Pikker“ pilapildil. Seal kujutati meest hargiga sõnnikut laotamas, hargitäiel oli aga Eesti piire järgiv kujutis. Pilt näitas varjatult toonaste võimuorganite suhtumist Eestisse. Ajakiri korjati koheselt müügilt.
Kui meenutada, et lisaks eelmainitud 25%le ootab allakirjutamist Eesti-Vene uus piiri(kinke)leping, kus kingime ära ca 5% oma territooriumist, tekib tahtmatult küsimus keda esindavad ja kelle huve teenivad meie riigikogu ja valitsus? 17.oktoobril, 2017, esitas riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsioon seaduseelnõu lepingult Eesti allkirjade tagasivõtmise kohta. Vastu oli 63 saadikut, poolt oli 9, sealhulgas EKRE fraktsioon.
Maa ostu-müügi tingimuste tõttu kujunenud olukorra tõsidust arvestades, esitas riigikogu EKRE fraktsioon välismaalastele maa müügipiirangute kehtestamiseks seaduseelnõu, mida riigikogu arutas (hääletas) 7.novembril, 2017. Hääletamise tulemusena olid selle poolt lisaks EKRE fraktsiooni saadikutele, vaid Ain Lutsepp ja Krista Aru Vabaerakonnast.
Mõistan Reformierakonna saadikuid, kes olid selle korra kehtestamise juures, ka Keskerakonna esindust, kes nagu nad ise on öelnud, „on ju nüüd võimul“ ja enamikest varasematest seisukohtadest seetõttu taganenud, et EL-i struktuuride ees meelepärased välja näha. Üllatav on aga, et seaduseelnõude vastu hääletasid IRL-i saadikud, kes viimastel valimistel tutvustasid end kui „isamaalist jõudu“.
Kas Eesti hoidmine ja kaitsmine ei ole piisavalt isamaaline? Tõsi, 15.oktoobri valimistest oli 7. novembriks juba 23 päeva möödas ning võib-olla unustas “isamaaline õud” rahvale väljaöeldud sõnumi ära? Loodan, et rahvas (valijad), ei unusta, kelle poolt nad valmistel 2019 hääletavad.
Ando Tulvik on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna põllumajanduse ja maaelu nõukoja liige