Ühendriikides on diskussiooni objektiks muutunud erimeelsuste allikaks … LGBTQ+ kogu oma üha laienevas mitmekesisuses ja tuleb välja, et aktivistid nõuavad koolides programme, mille käigus õpilased õpivad tundma erinevate LGBT harude lippe.
Olukorras, kus Ühendriikides ei tunne õpilased geograafiat peaaegu üldse ja erinevate riikide lippude tundmisest rääkimata – soovitakse seda, et õppurid tunneksid neid erinevaid lippe, mida on tänase päeva seisuga tervelt 96!
Mida siin kõike pole – liitlasarmastus, targemate armastus ja vastavalt ka rumalate omavahelised tunded, armastus laste ja santide vastu, loomad ja sitikad, sootute ja lõhnatute armastus, lesbilised omavahel ja segus binaarsetega ja nii edasi – fantaasia piire ei tunne. Küsimus on, millal jõuab see kõik Eesti koolidesse, algust on juba igatahes tehtud. Millegipärast arvatakse, et ilma selleta enam ei saa, sest see on olulisem kui loodusteadused ja kirjaoskus kokku.
Mõned näited:
Maailmas kogub aga hoogu veel üks skandaal. Austraalia tunnustatud kunstnik Peter Seaton maalis ühe maja küljele pildi, mis humanismist suisa pakatab – kaks sõdurit on relvad langetanud ja lepivad.
Skandaal puhkes aga sellest, et lähemal vaatlusel saab käiseembleemide järgi aru, et üks on Ukraina ja teine Vene sõdur. Juba Esimese Ilmasõja ajal, kui vastaskaevikutes oli ühel pool Weihnacht ja teisel pool Christmas ning Noél – saadi korraks siiski inimesteks ja tuldi eikellegimaal kokku, et siis taas maailma suurte hullude eestvõttel juba järgmisel päeval üksteist veini või saiakese asemel surmaga kostitama hakata.
Kunstniku pilt oli kunstiringkondades hinnatud, kuid poliitikute survel pidi selle kustutama – kunstniku vabadus ja eneseväljenduse õigus ei maksnud ühtäkki midagi. Kui meil aga tõepoolest silma riivav lihtsalt paljas kaugeltki mitte Venuse väljanägemisega naisterahvas oma taiestele näitusel otsekui õppematerjal appi tuleb, siis on see ilus ainuüksi selle pärast, et kunstnikul on loominguvabadus ja tema näeb asju just nii.
Kõikvõimalikest pervode „perfoomansitest“ pole mõtet rääkidagi, sotsiaalpornotki pakub meie igapäev meile kuhjaga. Aga – selline pilt oli poliitiliselt ebakorrektne ja veidi enne seda lõppes Peter Seatoni loominguvabadus, mis ei kujutanudki muud ju kui lihtsalt inimlikkuse triumfi.
Andres Raid