14.04.2020
Larry Flynt
Tekkinud on üsna huvitav diskussioon just argumentidest lähtuvalt. Kellele anda otsest abi, keda eelistada?! Paksu pahameelt ühelt ja aplause teisalt on põhjustanud Bolti ümber toimuv.
Mitte kuigi ammu esitas majanduskriisi tingimustes ülimalt värvikas ja kahtlemata andekas Larry Flynt Ühendriikide administratsioonile samuti abipalve toetuse saamiseks – kriisi tingimustes kannatab kõige enam just pornotööstus! (Larry Flinti ampluaa on tegelikult oluliselt laiem, kui seda vaid ajakirja „Hustler“ järgi otsustada võib).
Järgnesid isegi kohtuistungid, millede käigus loodi juriidilisi pretsedente ja see hoidis publikut pinges üsna tükk aega. Fakt on see, et kas „Hustler“ nüüd just päris eluliselt vajalik on, kuid ta on fenomen igatahes ja mis meie puhul eriti oluline – Flynti panus USA riigikassasse oli õige pika rea nullidega mõõdetav, kusjuures neile nullidele eelnesid veel mingid numbrid.
See oli argument ja see ei kuulunud vaidlustamisele. Flynti panus riigikassasse otsustas nii mõndagi. Ja meie konteksti juurde tulles – Flynti puhul oli juttu, et võtku pangast – miks tal just föderaalabi vaja on? Sel hetkel oleks isegi Flynt kuulnud pankadelt vaid üht – ei! Miks meil ei küsi boldid SEB-ilt või Swedilt?!
Mida pakub Bolt? Omanike selgituse järgi on ta sõidujagaja, kes makse eelistab mitte maksta ja see ongi tegelikult ju üks äri põhilisi motiive. Huvitav ettevõte, kes pööritab kümneid ja sadu miljoneid ja on ühtäkki, kõigest paari nädalase kriisi järel huku äärel, kui riigilt just 50 miljonit ei saa? Millised pidid sel juhul need siinsed käibed olema? Väidetavalt jõuavad omanikud ja nende lähedased toetada kõikvõimalikke ühiskondlikke liikumisi, sealhulgas piketti Toompeal, kuid ilma riikliku toeta enam ei saa?
Rahvas teab Bolti kui taksofirmat, nende konkurendid taksofirmadest peavad vastama lugematutele nõuetele, taksojuhid ise täpselt samuti – jagajatel neid kohustusi pole. Tulemus? Pole mingi saladus, et saavutuseks omaette tuleb lugeda taksoturu kõige otsesemat solkimist.
Neid bolte on meil tegelikult oluliselt rohkem ja lähema vaatluse juures on nad ikka kuidagi mingite poliitiliste vooludega kuidagiviisi seotud. Just jagamisäris ja teiste hulgas Boltiga teeb koostööd kasvõi sellesse ärisse hiljuti sukeldunud Kalle Palling. Idudes ja äppides liiguvad paljud miljonid, loomulikult on neile voogudele kasulikum lähedal olla. Eesti on ju e-riik, siin valmivad idud ja äpid.
Üleüldise e-vaimustuse turjal on loodud arusaam, et kes kuidagigi idudes ja äppides kahtlema hakkab, tehakse otsekohe maatasa. See pole loomulikult absoluut, tuletame või meelde, kuidas sõjas purukslöödud Jaapani ühiskond ja majandus uuesti (ja kuidas veel!) toimima saadi!
Meenub jutuajamine Yamaha tehase ühe väga kõrge ametnikuga, kes ütles, et on muidugi tore, kui laomehel on ukse avamiseks mingi äpp, kuid lõppude lõpuks on ükskõik, kas selle ukse teeb laomees lahti nutiseadme või roostes võtmega – tähtis on, millised on need 100 000 äsja konveierilt tulnud mootorratast, mis maailma peal vaja maha müüa.
Kaob meil osa bolte ja inimesed ei pane seda tähelegi. Puhtpraktiliselt on reaalne prügivedaja palju olulisem, kes ei lase meil reaalse pahna sisse ära uppuda. Reaalne majandus on paraku enamat kui boldid – eriti sellised, kes siin vaid lüpsiplatsi näevad. Üks ei välista teist, kuid Hašekit parafraseerides vajavad suured ajad ka suuri otsuseid. Need tähendavad paraku valikuid.
Andres Raid
ajakirjanik
