15.10.2022
Eesti keele “lihtsustamise” tulemuseks võib saada see, et noorem põlvkond ei saagi aastakümnete tagusest tekstist enam aru, see on nende jaoks liiga rikkalik. Pilt on illustratiivne.
„Uutes Uudistes“ oli juttu tsensuurist (mille kohta ütleb meie põhiseadus, et seda ei ole) seoses Covidi levikuga.
Siia juurde ametlikku informatsiooni Suurbritanniast, millega igaüks võib ise tutvust teha – numbrid on üsna nukrad ja räägivad sellest, vaktsineeritud lastel on 4423% suurem tõenäosus surra ükskõik mis põhjusel kui nende vaktsineerimata eakaaslastel.
Enne teema juurde asumist veel paar iseloomulikku detaili – kas Eesti elab sõjaolukorras? Teadupärast on sõja ajal reeglid eriti jäigad, meie peaminister arvab vastupidi.
„Kas Eestil on õigus Soomest eelisjärjekorras gaasi saada? Kallas: sõja ajal on reeglid paindlikud“
Huvitav, inimesed ei saa meil hakkama ei energiamajanduse, arstijärjekordadega ega isegi sotsiaalharta täitmisega, kuid on kindlalt veendunud, et suudavad muuta maailma kliimat! Eesti keele lihtsustamisega kuni nullini välja saadakse aga vast hakkama.
„Postimehes“ ilmus tavatu artikkel: „Keeleinstituudi jakobiinid tühistavad eesti keelt“.
Võttis aega, aga kas tõesti on hakatud seda ilmselge protsessi hakatud tunnistama?! EKI on juba mõnda aega politiseeritud, selle juhtideks on asjatundjate asemel profaanid või isegi diletandid ja Mailis Repsi kohviveski on tühiasi võrreldes sellega, et just tema ajal pandi ametisse praegune EKI juht Arvi Tavast, kes võib küll tubli IT inimene olla, kuid keelefilosoofiast ja selle korraldusest pole tal seniste väljaütlemiste alusel otsustades aimugi.
Teeme kõik lihtsamaks, lubame kõike mis kõlab uudselt ja „läänelikult“, tõmbame sõnavara kokku – sealt edasi jätame endale vaid suhtlemise onomatopoeetiliste hüüatuste ja žestidega! Milleks meile laadi- ja vältevaheldus ja üldse – kuna eesti keel on oma olemuselt aglutinatiivne (tähendused antakse liidete abil vastupidiselt analüütilistele, kus on reeglina tarvitusel eessõnad) – milleks meile need ees- ja järelliited!
Sõnade tähendused muudame sõltuvaks poliitikast ja valitsevast koalitsioonist, kes viib ellu Schwabi käsilaste seltskond Brüsselist.
ÕS, vaatamata oma suhtelisele konservatiivsusele, läheb paraku samas suunas. Toome vaid ühe näite – praegu on sõna meem üsna laialt kasutusel. Meeme tehakse ja trükitakse, keegi ei teagi enam, mida ta tegelikult tähendab, memoloogiast pole keegi kuulnudki.
Kuid – uus ÕS teatab otse, et meem on ükskõik mis asi!
ÕS: m`eem <22e: meemi, m`eemi> mingis kultuuris inimeselt teisele jäljendamise teel leviv idee, sümbol, käitumine v stiil, sealhulgas meloodia, käibesõna, mood jms
Pange tähele lõppu – „jms“, mis tähendab „ja muu selline“ ehk ükskõik mis asi!
Klassikalises tähenduses on see paraku midagi muud ja tähendab terviklikku mõttekonstruktsiooni, mis antakse edasi generatsioonilt generatsioonile.
Klassikalised sõnaraamatud vaid kinnitavad seda – „a feature of a culture, for example its language, that is passed from one generation to the next“ (kultuuri fenomen, näiteks keel, mis antakse ühelt generatsioonilt järgmisele – Macmillan jt).
Nüüd võib alata urin, et aeg läheb ja asjad muutuvad ja lihtsam on ju lihtsam. Pidev lihtsustamine tähendab peatset lõppu. Siia kõlbab näitena lugu pliiatsist. Istus keegi ja veeretas sõrmede vahel pliiatsit. „Huvitav, inimene ei kirjuta ju kunagi pliiatsit lõpuni, milleks see süsi peab siis seal lõpus sees olema ja mis visatakse ju lihtsalt minema?! Raiskamine! Maha võtta!“
Istub edasi ja nuputab: „Milleks puu söe ümber on?! No kaitseks ikka, muidu murdub süsi ja ebamugav ka. No aga kuna seal ülemises otsas enam sütt sees ei ole, siis pole ju toetada midagi vaja ja järelikult on puit seal ülemises otsas ju täiesti niisama…maha!“
Nii toimetatigi ja ikka ja jälle ja kõik kõlas ju loogiliselt, ainult et ühel hetkel polnudki enam pliiatsist mitte midagi järel.
ERR pakkus välja arutluse meie koolides toimuva õppe kohta ja see kinnitas kahjuks allakäiku ja totaalset mandumist. Teenekas õpetaja Lauri Leesi pole asjatult tunnustatud, ta on nii spetsialist kui ka generalist, talle oli kõrvale pandud tänase päeva aktivist, kes Ülikoolis lektori ametis. Leesi teadis, mida rääkis, lektor rääkis seda, mida teadis ja need teadmised ei teinud talle au.
Vaadake vaid konstruktsioone: „…Me peame arvestama õpilaste tekstikasutustavadega“. Mis asi on tekstikasutustava?! Ja veel: „…Selleks, et toimuks sügav õppimine“ – madal õppimine ei ole siis hea küll või?! Alustuseks teeks selgeks selle, et eesmärgiks ei ole ei sügav ega madal õppimine, vaid see, et õppija areneks, mõistaks ja aru saaks (need ei ole sünonüümid!). Seega ei ole õppimine ei muud kui vahend ja lektor võiks ju ometi eesmärkide ja vahendite vahel osata vahet teha!
Semantilisi nonsensse kohtas lektorilt hulganisti – tore, et õppesisu ei kaogi ära, mis tuleb ainekavale lisaks??!! (…”Aga see ei tähenda, et nimetused ja õppe sisu üldse ära kaoksid, vaid see on sekundaarne materjal, mis tuleb ainekavadele lisaks). Ainekavas on reeglina ka õppesisu ära toodud ja see viitab sellele, et ka terminoloogiline selgus jätab pehmelt öeldes soovida.
Ülikoolidega on asi enam kui pahasti, pean silmas humanitaariat. Õppejõude klassikalises tähenduses enam pole ja uuringute lõppedes ei saa nad ka kuidagi tekkida, sest õppejõud saavad tekkida ainult just teaduslike uuringute käigus – neid paraku enam ei ole ja sageli puudub ka arusaam sellest, mis asi see uuring tegelikult üldse on. Uudsustuhinas ei nähta sedagi, et didaktikas suuresti läbi aastasadade jooksul vähe muutunud, tehnilised lahendused on läinud lihtsamaks, kuid samas on selles oma peidetud riskid -paberil teksti jätab inimene paremini meelde, ekraaniteksti puhul jäetakse meelde see, kust seda leida – on palju muudki.
Sõnavaht ja loosungid, kvantiteet ja raportid kvaliteedi asemel ja loomulikult raha. Kedagi pole kuuldud kurtmas, et ei oska, mõistus enam ei võta, peaks küsima targematelt, ikka on vähe vaid ühte asja ja selleks on raha ja on täiesti ükskõik, millest jutt käib.
Ja siis olemegi olukorras, kus poliitikud lubavad asju, mis loodusseadustega kokku ei käi. Haridusministergi lubas juba järgmisest sügisest veel kahte võõrkeelt koolidesse teades, et seda pole võimalik teha, kuna õpetajaid ju pole!
Midagi on siiski hästi ka – aegade intellektuaalide koorekihti esindav Rannamaja Kristiina lubas kirjanikuks hakata, on, mida oodata!
Andres Raid
