25.12.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Huvitav on jälgida tänaseks pisut vaibunud sõna otseses mõttes kirjapandud kisa ja avalikkusele esitatud tekstid Eesti pankades toimunud rahapesu ümber, mis võimendusid pärast seda, kui Taani sellest protsessist endale miljonid teenis. Kas meie oleksime ka saanud, või ei oleks?! Igatahes – see, et uus valitsus võttis isegi teoreetilise võimaluse sealt mingit tulu saada, on fakt. Hiljaaegu ilmus selles mõttes hea ülevaade Jürgen Ligilt, kes propagandistina hiilgaks seal, kus auditooriumiks täielikud profaanid, lojaalsed pareteigenossed.
Omaette küsimus on kogu asja kajastus ja siit leiame ühe huvitava paralleeli ning see on sümptomaatiline, sest laiemalt puudub siinse rahva seast pinnale ujunud parteiladvikul enesekohase süü kontseptsioon kui selline üleüldse.
Asjast. Väidetakse, et rahapesust ei teatud midagi ja kõik see oli vähemalt praegustele valitsuse liikmetele ja nendega seotud kõrgetele ametnikele üllatuseks. Kas tõesti?!
Juba 2004. aastal (!!!) pöördus RAB (Rahapesu Andmebüroo) ametlikult valitsusringkondade poole informatsiooniga, mille kohaselt pestakse Eestis raha ja seda suures ulatuses. Reaktsioon oli hämmastavalt tuttav tänasest päevast – ei hakatud mitte rahapesuga tegelema, vaid küsimus tõusis hoopis selliselt, et mida teha selle info esitanud RAB-iga?!
Politseijuhtidelt tuli teave – süüdi on hoopis RAB-i enda juhid ja hoopis nendega tulebki tegelema hakata! Politsei nõudis materjale enda kätte – andke siia, me hakkame ise menetlema! RAB puikles vastu sest seaduse järgi pidi RAB kõigepealt kindlaks tegema, et kas rahapesu või selle kahtlus on olemas ja kui on, alles siis politseile andma. Politsei tahtis kogu asja aga endale saada ja nagu hilisem praktika on näidanud, tegutseda nii, nagu oleks kõik korras.
Leiti ka patuoinas, RAB-ist ja selleks sai Aivar Orukask. Peavool leidis kui nõiaväel kohe, et tegemist ongi kahtlase ja nagu tavaliselt juba ette süüdi tüübiga, kes, muide, hakkas oma isiku suhtes alustatud ja lõpetatud kriminaalasjadest just meedia vahendusel teada saama!
Aga veidi ette rutates tasub mainida, et aastal 2017 tegi Orukask nn KAPO komisjonile märgukirja rahapesu ja asjade senise käigu kohta, politsei pidas Orukase selle eest 48-ks tunniks kinni! Süüdistus oli lihtne – kuritegelikku ühendusse kuulumine! Rahapesu kui selline nihkus taas kuskile tahaplaanile, asi on tänaseks lõpetatud kuid Orukasele pole isegi seda kuritegelikku ühenduse kuulumise kohta käiva asja lõpetamise määrust esitatud.
Mingi uurimistegevus 2016. aastal siiski algas, kaks aastat otsiti pealtkuulamise käigus saadud ja valesti tõlgitud jutu põhjal asjatult mingit ühiskassat, selles asjas käis Riigikogule aru andmas isegi Perling ise. Raha muudkui aga rändas, neid episoode oli ja on lõputult ja selles figureerinud isikute ring enam kui kirju. Perling poetas Riigikogus huvitava fraasi – kuna kogu asja uurimiseks läks väga palju ressurssi, siis osa asju jäigi uurimaa ja nende uurimata jäänud asjade hulgas oli otsekui kogemata see rahapesu ise! Dokumente võltsiti ja ilmseks sai ka endise KGB seltskonna jälg ja ei midagi, vaikus. Muide, Israeli päritolu asjaosalised isegi naersid ja ütlesid, et näe – teil pole siin ju midagi muutunud!
Skeem oli üles ehitatud 2007. aastast ja Vene ringkonnad panid ka siinsetesse pankadesse ametisse nö omad inimesed, kes korraldasid ja süsteeme õlitasid, ametlikult tegelesid nad rahapesu ja terrorismivastase võitlusega ja asi läks seoses jõujoonte muutumisega Venemaal üha „tihkemaks“. Tegelikult varastati raha ju Vene riigikassast, tegemist oli suuresti just pensionifondidega. Suured pangad uurimise läbiviimist ei toetanud, skeem oli sissetöötatud ja kui kellelgi suurem huvi, võib nn „Barclay Panga“ kaasuse üles otsida.
Juba 2009. aastal algasid seoses selle kaasusega uurimised, meie RAB toetus samuti sellele, sest omad ju abi ei osutanud. Meil öeldi kohe, et ei tule sellest asjast siin midagi, selle võib ära unustada ja kogu tegevus oli suunatud ükskõik kuhu, ainult mitte rahapesu uurimisele.
2009. aastal võttis RAB vahele kaks siinset DANSKE ja SWEDi ametnikku, mõlemad olid osakondade juhatajad, uurimist alustati aga taas RAB-i töötajate suhtes ja jälle nihkus rahapesu uurimine kuskile olematusse. Hoopis Orukase kohta esitati valekaebus, Raivo Aeg andis nõusoleku Orukase suhtes uurimise alustamiseks, tänaseks päevaks pole see uurimine vähemalt uurimisalusele endale mingeid tulemusi andnud. Sellinegi ilmekas detail, et Orukaske pole isegi üle kuulatud!
Vene riigilt tuli ametlik õigusabi palve Eesti riigile 2012. aastal seega juba kümme aastat tagasi ja selles leiduva teabe kohaselt pesti Eestis Venemaa riigikassast varastatud raha. Meie ametnike meelest polnud selline asi võimalik ja asi jäeti sinnasamasse, huvitav – miks ometi?! Ametlik põhjendus meie poolsetelt otsustajatelt oli poliitiliselt veenev – ei saa seal Venemaalt midagi! Paraku oli seekord asi teisiti – riiklik huvi oli Venemaal just kurikaelad kätte saada ja asi ilmsiks tuua ning sellekohased läbirääkimised olid ametnike tasemel ka juba toimunud, kuid seekord puudus huvi just meie pool ja põhjuste üle võib vaid spekuleerida.
Kuid – Orukask uuris nimelt välja, et oli olemas selline asi, nagu EU välispiiririikide vaheline memorandum, mille kohaselt võis asju ka prokuratuuri sekkumiseta uurida, kuid meil ei tulnud see millegipärast kõne allagi. Tõsi, RAB asuski seda võimalust kasutama ja tegi seda tulemuslikult ning isegi FSB kinnitas, et annab kõik vajalikud materjalid heameelega siinsetele uurijatele üle, küsigu vaid! Orukase initsiatiivil korraldati prokuratuuride omavaheline kohtumine ja selles selgus paraku tõsiasi, et siinne prokuratuur oli kasutanud võltsitud dokumente, Orukask oli seda juba varem väitnud, kuid sellele ei pööranud siin tähelepanu mitte keegi.
Kokkuvõttes rikkus meie prokuratuur ära kogu edaspidise koostöö FSB-ga ja võib küll väita, et poliitiliselt ei saa ega peagi koostööd tegema, kuid tulemus on meil käes. Ilmselt on siiski õigem siisk iidne kõnekäänd, mille kohaselt püha eesmärgi nimel tehakse koostööd ka vanapagana endaga ning nii saa maailmas vaatamata kõigele toimibki, kuid ilmselt oli meiepoolse sellise tegevusmustri motiivid hoopis teised. Osad kogu asja võtmeisikud (näit. keegi Smolin) kõnnivad siiani meie keskel uhkelt ringi…
Moskvas oli, muide, SWED-il ka oma filiaal, kuhu kuulu järgi raha suisa kottidega tassiti, samal ajal oli hiljem Ameerikasse lähetatud Indrek Tibar SWEDBANK-i rahapesuvastane peavõitleja…
Tundub, et kogu aeg tegeldi riiklikult rahapesule katuse pakkumise, mitte rahapesu tõkestamisega. Lisame siia veel mõne detaili Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valitsuskomisjoni koosolekust (protokoll nr 7, 15. okt. 2007), milles osales teiste hulgas ka nimetatud Indrek Teder:
„L. Liive tutvustas EL määrusest raha ülekandmisel edastava maksjaga seotud teabe kohta tulenevaid kohustusi ja tegi ettepaneku määrata EL määruse… raha ülekandmisel edastatava maksjaga soetud teabe kohta artikli 15 lõike 2 nimetatud siseriiklikeks institutsioonideks kes vastutavad määruse täitmise eest Finantsinspektsioon ja Rahapesu andmebüroo“. Seega – juba siis oli võimalus kontrollida, kes kuhu ja kui palju!
Ja veel: „“Finantsinspektsioon leiab, et kahtlaste maksete arv on miljonites!“ Ja pärast seda kinnitatakse meile ikka, et keegi ei teadnud midagi ja uurimist on vajanud vaid need, kes on püüdnud asja uurida?! Kas ei tule kuidagi tuttav ette seoses Freeh ja Helme kaasusega, kus pressi ja välisuse hambus olid just need, kes seda solgitiiki kõigutama hakkasid?!
Andres Raid