01.04.2021
Johnson & Johnson vaktsiin. (Foto:Scanpix)
„Grupi seltsimeeste initsiatiivist siia Johnson-Johnsoni vaktsiin tuua on juttu olnud ja nagu tavaliselt, hakatakse pärast pealkirja lugemist otsekohe üleaedset „tapma“, õige! Ei – vale!
Tausta ei ava enam ammu keegi, kired lõõmavad ja asjale selline lähenemine kasu ei too. Vaataks siis veidi!
Ei olnud sugugi ammu, kui meie geenivaramu püüdis Parlamendis seadust läbi suruda, mis võimaldanuks varamu ja nendega seotud isikutel vaba juurdepääsu inimeste terviseandmetele. Õnneks ei läinud läbi, tookord vist nähti läbi ja seejuures inimesed-katsealused ise (kes on ka väga suure äri kaudu enestelegi teadmata väga suure raha allikad asja korraldajatele) reeglina ei viitsigi niikaugele ette mõelda.
Nüüd on mindud uuele ringile ja tasub meeles pidada, et siiani pole ühegi riigi parlamendid ja valitsused sellega nõustunud, tõsi – Island oli sellele kõige lähemal. Väldime siinjuures keerulist ja vähestele arusaadavat kõnepruuki ja katsume lihtsamalt läbi ajada – saab ka.
Eesmärk ei ole antud juhul saada kätte pelgalt olemasolev genoom, kogu asja muudab väärtuslikuks see, kui neile on lisada konkreetset geenikoodi kandva isiku ja tema eellaste-lähisugulaste haiguslood.
Mitte eriti ammu rääkis üks siseministeeriumi kõrge ametnik, et neid haiguslugusid hoitakse just siseministeeriumi arhiivides, allikad kajastavad kuni 300 aastast praktikat! Alles haiguslugude põhjal on võimalik (konkreetset omades genoomi) hakata tegema järeldusi, mis võimaldab teha juba edasised sammud. Seega – geenikoodi dešifreerimiseks on vaja haiguslugusid.
Tavalises geenitestis määratakse geenijärjestus, selle järgi on võimalik määrata soodumused ja eeldused üheks või teiseks arenguks. Selleks, et need suundumused muutunud genoomis kindlaks määrata – jõuame taas haiguslugude juurde. Kas põdes keegi diabeeti või mõnda vaimuhaigust, kas suguvõsas sellist asja esines ja mis harus – need küsimused vajavad vastust. Sealt tulevadki kalduvused ja nende patoloogiate tõenäosus.
Johnsonit ei huvitagi ilmselt reaktsioon tema vaktsiinile, milline on tema tiiter (kuipalju tekib antikehi) ja kui kaua need püsivad – tal on vaja eeskätt just haiguslugusid, mis talle nüüd (tasuta!? Vaevalt küll, räägime asjatundjate sõnutsi sadadest miljonitest), neid lugusid saab olema plaani järgi 300 000 ja see on juba tõsine referents. Johnson saaks selle „omakasupüüdmatute abiliste“ toel ja otsesel kaasabil õige lihtsalt kätte ja omandaks seejuures heategija oreooli.
Tuletame meelde, et praegu on kõikidel vaktsiinidel ajutine kasutusluba, sest katsed on kiirel ajal olnud tõesti piiratud ja paljudele küsimustele pole puhtobjektiivsetel põhjustel veel vastust – liig lühike on reageerimisaeg olnud. Aga näiteks rõugete vakstiin on end tõestanud – antikehad püsivad elupäevad, ema annab koodi ja vajalikud antikehad ka lootele, need püsivad lapsel kuni oma doosi saamiseni.
Covid paraku seda ajalist võimalust pole andnud ja seda kasutatakse ka kurjasti ära. Miks ei anta neid anamneese farmaatsiatöösturitele ka autoritaarsetes riikides?! Kui see satub kurjadesse kätesse, on see võimsam relv, kui suvaline aatompomm – saadad välja vastavale genoomile sobiva viiruse ja naudid tühja maad. See pole fantaasia, paraku on kõikide teaduste militaarharu muudest kaugel ees ja tsivilistidele jagatakse seda, mida enam või veel vaja ei ole.
Mida rohkem vaatepunkte ja taustainfot, seda paremaid ja adekvaatsemaid otsuseid saab teha, propagandistid ja niisama proovireisijad võiks siiski ka ära tunda.“
Andres Raid, ajakirjanik
