26.08.2020
Odessa Rahvuslik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater. Pilt on illustratiivne.
“Eellugu ehk sissejuhatav osa räägib sellest, kuidas Odessa on tuntud oma erilise keele, eriti hea huumori ja rafineeritud allilma poolest. Muidugi lisaks veel muusika, sadamad ja palju muudki.
See konkreetne lugu juhtus segastel aegadel Esimese maailmasõja lõppedes, kus ametlik võim Odessas vaheldus vaat et igapäevaselt, rahvas koos oma lemmikutega ei lasknud neist tõmbetuultest end eriti segada – Moldovankal ja Deribassovskajal käis elu edasi nagu tavaliselt.
Kõike seda juhtis ja valitses Venja Krik, Japontšik – tal oli nimesid veelgi, nagu ühel kroonimata kuningal ikka. Õilis, maneeridega röövel, armastas raha ja seiklusi, oskas olla peen aristokraat ja argumendina kasutas ka (viimases hädas eriti mõistmatute puhul) ka mausrit ja Lewist.
Venitška mõistis juba kutsekoolis õppides, et elektrikutele (selle eriala oli ta valinud) ausambaid ei püstitata ja tal oli kuradima moodi õigus. Koolist tuli ta ära ja varsti oli Venja autoriteet, kes hiilgas muuhulgas ka oma kunstimaitsega ning ühel heal päeval kutsus ta Fjodor Šaljapini enda Odessa ooperisse esinema.
Juhtus aga nii, et lõuna ajal virutas keegi taskuvaras ära maestro kuuetaskust rahakoti. Šaljapin kurtis Venjale – rahakott läinud! Viimane saatis otsekohe sõna laiali – varganägu üles leida, rahakott tagastada! Terve Odessa otsis ja tunni jooksul oli õnnetu vargapoiss Venitška ees, aimates oma kuulsusetut lõppu kuskil meduuside seltskonnas, kivi kaelas.
Kuid pedagoogikalduvustega Venitška otsustas teistmoodi – korraldus oli varganäole lihtne: tuled õhtul kontserdile ja kuulad väga-väga tähelepanelikult…
Tuli, kuulaski. Siis tuli uus käsk – homme kell kümme hommikul oled siinsamas laval ja esitad sama repertuaari, sama moodi – ja publik hindab…
Publikuks oli saalitäis munade ja mädatomatitega varustatud uulitsapoisse, kes Venitška enda käest saadud korraldust täitma olid usaldatud! Esitus oli kehvake, publik reageeris vastavalt. Õppetund oli antud ja ilmselt jäi see põrunud vargale ja artistile meelde.
Venja Krik aga andis Odessas välja ukaasi – kõik poeedid, lauljad pillimehed ja muud „kulturnikud“ on edaspidi tema erilise kaitse all.
Mis juhtus?! Tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata – Odessa ja selle lähiümbruse poed osteti bajaanidest, balalaikadest, kitarridest ja muudest muusikariistadest paljaks, tung kirjanduse ja luuleringidesse ületas nende vastuvõtu võime, noote ostsid isegi pimedad ja laulis terve Odessa! No kes ei oleks tahtnud olla kultuuriinimene ja osutuda Venitška enda kaitse all olevaks!
Paneme nüüd siia kõrvale loo meie tänasest päevast – Sass Henno kuulutab avalikult ja ilmselt siiralt: saage kultuuriinimesteks, ostke indulgents! Olles kunstiinimene võite saata te p..si igaühe – maksu- ja politseiametniku, ema ja naabri, õe ja üleaedse! Loeme Elu 24-st: “Sass Henno Pärnitsa draamast: jäägu meile kunstiinimesed, kes võivad inimesi p***i saata”.
Seega – osad võivad, osad ei või. Osad täitku seadust ja juhindugu headest kommetest ning traditsioonidest, teised võivad sellele vilistada. Muuhulgas saame teada, et juhtunu kuulub „draama“ žanrisse, tuleb oma teadmised kirjandusteooriast üle vaadata ja ümber hinnata. Raskevõitu, kuid kes ütles, et ümbersünd peab valutult ja lihtsalt käima?!
Venitškat oma Lewisega oleks hädasti vaja, oi kuidas oleks vaja!
Andres Raid, ajakirjanik
