Andres Raid: imeasjale nimega “vihakõne” leiutatakse suure raha eest “teaduslikku” tähendust

Äsja ilmus Uudistes äärmiselt tänuväärne lugu, milles refereeriti Peeter Espaki reaktsiooni võrdsusvoliniku ja Sotsiaalministeeriumi poolt väljakuulutatud konkursist.

Enamus on Peeter Espaki poolt kenasti välja toodud – keegi kuskilt on importinud mingi sõnaühendi, millel tähendus puudub ja sildi all selle teadmatu imeasja mõju uurimise sildi all on talle hakatud suure raha eest tegelikult hoopistükkis tähendust leiutama.

Üsna jabur, tõepoolest. Kuid see on omane viimase aja tendentsidele üldse, sest alalõpmata räägitakse vahulsui millestki, mille sisu ei ole veel leiutatudki ja isegi minnakse tülli asjade pärast, millel isegi nime pole. Omaette lugu on muidugi see, et seda nimetatakse teaduseks ja kõike sellest lähtuvat hookuspookust teaduspõhisuseks.

Otseallikad Sotsiaalministeeriumisse on paraku pandud olukorda, mida ei saa kadestada. Järelpärimine kuulutuses nimetatud telefonidel toob maa peale tagasi – ei tea jah, mis asi see vihakõne on… „Aga selle töö üks eesmärk ongi määratleda vist, mis asi see on“… Tahaks kõva häälega spetsialistile öelda, et pea hoogu! Tööl pole ju eesmärke, küll aga töö tegijal, kuid see on juba ilmselt kõrgem matemaatika.

Kõnest selgus, et politseiamet on registreerinud mitmeid „vihaseid kõnesid“ – kas see on ka vihakõne, kui keegi lihtsalt millegi või kellegi peale vihane on?! „No sellisena seda politsei käsitleb…“ – oli vastus. Ei hakanud enam edasi uurima, et kas kõne peab ka olema lihtsalt  vihase inimese poolt esitatud või peab esitatu sisu „vihane“ – ka siin on tegu personifikatsiooniga, ehk inimtundmused on omistatud antud juhul kas kirjalikule või suulisele tekstile.

Lühidalt – ilmselt on keegi kuskil loomelinnakus või ministeeriumis tekitanud termini, mis on kujunenud „tööpõlgurluse erivormiks“ (H. Aasmäe) ja teine samasugune entusiastide grupp on näinud selles initsiatiivi ning aktiivsusepuhangu esiletoomise viisi ning kui sellega koos kaasneb tegelikult ebatöine ja korruptiivne  tulu, siis on see ju hoopis teisiti kvalifitseeritav.

Ühiskonna huvides oleks neile harimata aktivistidele aeg-ajalt lihtsalt mingit meelehead maksta, peaasi, et ei tee midagi, see tähendab, et mõni lollus jääb lihtsalt tegemata.”

Andres Raid, ajakirjanik