10.03.2023
Ajakirjanik Andres Raid.
Tavaline pilt on tänaval või eriti ühistranspordis selline, kus inimene on jäägitult oma nutiseadmesse süvenenud ja teda ei huvita ümberringi toimuv ja veel vähem huvitavad teda inimesed tema ümber.
Nutiseade on tegelikult oluline osa meie kõigi ümberkujundamisest. Nutiseade on ühenduses sotsiaalmeediaga ja see, et see vähendab otsustavalt isiklikku mõtlemisvõimet, kaob indiviid ja asendub massiga, on tõsiasi. See rünnak meie teadvusele on ilmselt hullem kui suvalise uue narkootikumi ilmumine turule ja ilmselt ka oluliselt efektiivsem.
Kõikvõimalikes sotsvõrgustikes (erandeid muidugi on!) köetakse end üles, võetakse valikuta üle kõik, mis hetkel trendikas ja näib olevat suur plaan üha suurema rumalate inimeste, mitte isiksuste, tekitamiseks ja samal ajal hoolitsetakse selle eest, et see seisus oleks massi poolt käsitletav kui ainuõige ja ainuvõimalik.
Küsige kellegi käest, kas ta tõesti on selle poolt, et Eestist saaks igavene katkiste hammastega põduravõitu, kuid õnnelik alltöövõtja, kel pole ei sugu, nägu ega tegu, ei selgroogu ega südant?! Vastus on ilmselt „ei“, kuid ometi minnakse ja valitakse koos ikka just see – miks?!
Toome autentsuse huvides ära originaali neile, kes sellest aru saavad ja toome ka tõlke, kus saksa filosoof Anders on kirjeldanud massi loomist:
„Massenregie im Stile Hitlers erübrigt sich: Will man den Menschen zu einem Niemand machen (sogar stolz darauf, ein Niemand zu sein), dann braucht man ihn nicht mehr in Massenfluten zu ertränken; nicht mehr in einen, aus Masse massiv hergestellten, Bau einzubetonieren. Keine Entprägung, keine Entmachtung des Menschen als Menschen ist erfolgreicher als diejenige, die die Freiheit der Persönlichkeit und das Recht der Individualität scheinbar wahrt. Findet die Prozedur des „conditioning” bei jedermann gesondert statt: im Gehäuse des Einzelnen, in der Einsamkeit, in den Millionen Einsamkeiten, dann gelingt sie noch einmal so gut. Da die Behandlung sich als „fun” gibt; da sie dem Opfer nicht verrät, daß sie ihm Opfer abfordert; da sie ihm den Wahn seiner Privatheit, mindestens seines Privatraums, beläßt, bleibt sie vollkommen diskret.”
(Günther Anders, Die Antiquiertheit des Menschen, Beck, München 1961, p. 104)
Tõlkes – „Masside lava loomine, millele spetsialiseerus juba Adolf Hitler, on muutunud veelgi nõutumaks ja laiaulatuslikumaks. Kui keegi tahab muuta kedagi ei kellekski ja isegi uhkeks selle üle, et ta keegi ei ole, pole enam vaja teda massi uputada või tsementeerida ta masside poolt toodetud raudbetoonist konstruktsiooni. Ei mingit depersonaliseerimist, inimeseks olemise võime avalikku kadumist, võetakse lihtsalt vabadus seda aduda ja seda mõista. Sätungite seadmine toimub juba erilisel moel igaühe kodus – eralduses, privaatselt ja miljonites isoleeritud ühikutes ning tulemus saab olema perfektne. Muutumine on absoluutselt diskreetne, kuna ta on esitletud kui lõbu, ohvrile ei öelda kunagi, et ta peab midagi ka ohverdama ja talle jääbki alles ta privaatsuse illusioon või vähemalt tema ettekujutus oma privaatsest ruumist“.
Ilmselt on järgmine samm see, mida esitletakse kui nutimajanduse järgmist arenguastet ja see tähendab, et info kuvatakse sulle prilliklaasile või otse võrkkestale ja mõtteid vahetavad kiibid, mõtted seejuures on universaalsed, mitte enam kolm, vaid miljon ühes minimaalselt. See tundub praegu ehk pisut utoopiline, kuid asjasse süvenedes on see vaid siinsete kunagiste sektantide loosungi edasiarendus, mille järgi õnne pole vaja oodata kunagi tulevikus ja paradiisis, vaid siin ja kohe, tõsi, selle eest tuli hingeke maha müüa ja mitte unustada oma maist vara kaasa võtta selleks, et teadjad-teejuhid sellega sulle su õnnerada võiksid sillutada.
Kui paljud on enam huvitatud mingist tõsisest uurivast ajakirjandusest, kui paljud loevad veel raamatuid?! Nad on sukeldunud oma nutifonidesse, kus nauditakse pilte kellegi pooleliolevast koogist või veel auravast tagumikust, kus keegi kirjeldab oma järjekordse tuttava rahalist seisu või lemmiklooma pussu.
Keda huvitab mingi ühiskond või mis selles tegelikult toimub?! X on paha ja Y on hea, nii on ja nii see jääb ka juhul, kui peaks selguma vastupidine. Meelelahutaja rolli on võtnud endale meedia ja seda publiku ausa ja objektiivse informeerimise asemel. Nicholas Carr on üllitanud raamatu „The Shallows:What the Internet is Doing to our Brains” („Pealiskaudsus: Mida teeb internet meie ajudega“) ja selles on autor välja toonud selle, et internet ja eriti nutifonid formateerivad meie aju ümber suunas, mis teeb sügavama mõtlemise mitte raskemaks, vaid võimatuks. Neuronid toodavad juurde püsivaid mustreid, mis teevad kiiremaks äkilise reageerimise, kuid välistavad analüüsi- ja sünteesivõime kui sellise.
Kui abimees on nutifon suurepärane, peremehena pole aga temast hullemat, sama käib muuseas, raha kohta.
Praegu on taas kuum teema Nord-Streami õhkulaskmise teema. Mida meile räägiti – autoriteetsed väljaanded ja kodused eksperdid nagu Karmo Tüür teatasid kindlalt – Venemaa tegi! See võeti paljude poolt omaks (Tüür – Venemaa ise!), sama siin ja ehkki tänaseks on välja tulnud hoopis midagi muud, siis nende ajudes, kes selle esialgse info tingimusteta omaks võtsid, pole midagi muutunud ja ükskõik, mis ka ei ilmneks, jäädakse ikka enda juurde kindlaks.
Kui peaminister ütleb, et on molekulid, siis küllap nad ka on; kui ta ütleb, et ukrainlased pole slaavlased, siis hõiskavad paljud jüngrid vaimustunult, et olen kogu aeg seda arvanud ja nüüd on seda ka messias ise kinnitanud! Kui sul on külm, nälg ja olemine enam kui kehva, kuid kui sulle öeldakse, et tegelikult tunned sa ju end hästi, siis arvadki, et ju see nii on ja jõuad veel enne kõngemist isegi õnnelikult naeratada…
Vaesed vadjalased – loe SIIT, SIIT, SIIT ja SIIT
Andres Raid