27.07.2021
Rahandusministeerium
„Justiitsministeeriumi kodulehel ilmus keset suvekuuma teade, mis nagu paljud teisedki, ei liiguta ega huvita ei laia üldsust ega ministeeriumi enda ametnikke – eelnõu nagu iga teine.
Asi peidab aga endas sõna otseses mõttes monstrumit, mille abil muutub vastase, konkurendi, rivaali või lihtsalt ebameeldiva tegelase avalik hukkamine veelgi lihtsamaks. Eelnõust kumab läbi Marti Kuusiku juhtum, kus ohver õnnestus küll põrandale, kuid veel mitte maha lüüa ja seda loomulikult nn suure meedia absoluutsel toetusel.
Eelnõu kõlab ju ilusasti – avalikum, läbinähtavam ja demokraatlikum õigusemõistmine, kuid… Siit paistab ka välja see, et erialaliselt (kutsealasest ja ametialasest rääkimata!) harimatud ametnikud ei jaga meil ei põhiseadust ega kitsamalt privaatsusõigust, suure palga eest õigust luua ja osaleda aga tahaksid paraku paljud.
See, et PS seadustab AVALIKU kohtupidamise, tähendab ju tegelikult seda, et see avalikkus piirdub kohtusaaliga ja ei enamat. Sealt välja lähevad asjad vaid kohtuniku loal ja meil on niigi neis asjus ammu üle võlli mindud. Ajakirjanik istub küll saalis, tegeleb millegi muuga, aru niikuinii räägitavast ei saa, tausta ei tunne, kuid teab juba ette valmis mõeldud loo ideed ja rõhuasetusi.
Kus maal asjad korras, seal ei tohi saalis isegi pilti teha, piirdutakse joonistustega ja milleks olekski vaja pasundada otsustest, mis veel mingit seaduslikku jõudu ei oma?! Kuusiku kaasuses panid ajakirjanikud pahaks seda, et kohtuistung kuulutati küll kinniseks, kuid ei lubatud huvilistel tutvuda toimikutega – et teha siis suvalisi ja reeglina poliitiliselt motiveeritud järeldusi ja see kohe laia ilma veelgi värvirikkamalt laiali kanda?!
Peale üksikute erandite ei ole kirjutajad ja rääkijad neis asjus absoluutselt kompetentsed (milles üldse?!) ja siis lähevadki lahti tapatalgud. Konkurent võetakse mingite saalist väljaimbunud lausekatkete või kellegi suva alusel „rajalt“ maha, tõde ja tegelikkus ei huvita enam kedagi ja rahvas seisab juba keskväljakul avalikku hukkamist oodates ammu enne jõustunud otsust (mille kohaselt on täiesti asjatult kokku tuldud) ja nõuab igal juhul vaatemängu – meil on õigustatud ootus, tooge siis keegi teine!
Võib olla ju isegi nii, et esimese astme kohus kuulutab istungi küll avalikuks (ehkki PS mõttes kohtusaali piirides), kuid teine aste kuulutab selle kinniseks – info ja võimalik et laim on juba ilma laiali kantud, inimene maha kantud ja muserdatud ja isegi hilisem ametlik rehabiliteerimine ei huvita enam kedagi, see klikke ei kogu ja seetõttu seda ka ei kajastata.
Siin on vaid paar argumenti, millele pole võimalik vastu vaielda:
* Kinniseks kuulutatud ja lõpetatud kriminaalasjale juurdepääsuks peab olema menetlusosaliste nõusolek. Vastasel juhul on kinnise menetluse eesmärk mõttetu. Lõpetatud asjade puhul tuleb arvestada isiku süütuse presumptsiooniga ning isiku privaatsusõigusega.
* Riigikohus avaldab kodulehel otsuseid ainult seepärast, et need jõustuvad peale Riigikohtu poolt kodulehel avalikustamist ja menetlusosalised saavad sealt ka vastava info. Riigikohtu kodulehelt kopeeritud info menetlusosaliste kohta edasi avalikustamisel on menetlusosaliste privaatsusõiguse rikkumine, kui selleks puudub menetlusosalise nõusolek.
* Nõnda nimetatud “õigus olla unustatud”, mis tuleneb Euroopa Kohtu lahendist seoses Google`ga, siis on küll Eestis panga taustaga, kuid ilma õigusalase ettevalmistuseta justiitsminister hakanud arvatavasti IT tiigrikuvandi huvides selle lahendi ulatust kompima.
Nüüd tahetaksegi see kõik seaduseks vorpida, saadikud kirjutavad niikuinii alla ja eks praegune ministergi loodab ilmselt nagu õigusvolinik Pakostagi, et talle kah kui ministrile mingi kvalifikatsiooni tõestav magistritõend kätte tuuakse, bakalaureuse jätame loomulikult vahele…
Maris Lauri praegune seadusetundmine ja –täitmine on igatahes küsitav, sest näiteks avaliku teabe nõudele jätab ta reeglina vastamata, ehkki just seaduse alusel peaks ta seda viie tööpäeva jooksul tegema ja justiitsministrilt ootaks küll paremat sooritust.“
Andres Raid, ajakirjanik
