„Uutes Uudistes“ ilmus enam kui informatiivne kirjutis sotside elu- ja meelelaadist, mis kokkuvõetuna ei tähendagi eriti muud, ikka sama, mida sotsid ja nende erinevad derivaadid juba ammu harrastanud on – vabastada rahvad eelmisest rõhujast ja asuda ise tema asemele.
Tõsi – aadlil oli mingigi kõlblus-, mõõdu ja taktitunne, sotsidel seda taaka pole olnud ega tekkinud ja see teeb nende elu oluliselt muretumaks. Suurepärase kirjelduse sotside eluviisidest leiab suurepärase kirjelduse A. Solženitsõni „Lenin Zürichis“ nimelisest teosest, kus sotsid konspiratsiooni eesmärgil oma kokkusaamisi ja sabateid ikka millegipärast Euroopa parimates bordellidses ja restoranides korraldasid – raha voolas maailmapöörajatele ojadena, sellest polnud kunagi puudust, kuid isegi käilakujud Helfhand-Parvus ja Uljanov-Lenin kurtsid lõputult – ikka on puudu! „Si…gi pole muutunud! (E. Baskin)
Aga asjast. Ukraina presidendi Zelenski ametlikul saidil ilmus huvitav informatsioon selle kohta, et valmis on saanud uus Ukraina julgeolekugarantiide projekt. Selle lähemal vaatlusel tekib aga rida küsimusi ja huvitav oleks jälgida, kuidas sellele reageerib Eesti praegune valitsus. Nimelt – mitmed riigid, sealhulgas ka Eesti, oleks selle dokumendi kohaselt automaatselt seotud kohustustega astuda sõtta, kui Ukraina tunneb end ohustatuna, Eesti muutuks seeläbi otseselt Ukraina julgeoleku garandiks ning seda nii diplomaatiliste, majanduslike kui ka otseselt sõjaliste meetmete abil.
Kui projektis mainitud Austraalia ja USA on kaugel ja sellega seoses hoopis teises olukorras, kui Baltimaad, siis vajaks see dokument küll enam kui põhjalikku arutelu, sest see teeks Eestist otsekohe belligerendi ehk sõjast osavõtja ja see võiks vallandada sündmusteahela, mille tagajärgi on raske ette kujutada. Huvitav – kas Eesti ametnikud üldse selle projektiga kursis on ja kui ei ole, siis millega tegelevad vastavad struktuurid, kelle asi ongi meid puudutava infoga veel enne kursis olla kui see avalikuks ja kõigile kättesaadavaks tehakse?!
Kõige selle taustal on maailmas aga „The American Thinker`is“ avaldatud materjalide põhjal siiski kaldumas parempoolsusesse tagasi, sest see vasakpoolsus pole midagi head just rahvaste elustandardit silmas pidades, kaasa toonud – pigem vastupidi. Rootsis on seda siit isegi silmaga näha, palju loodetakse ka Itaalialt ja see peaks vasakhullusele fundamentaalse hoobi andma. Kuidagi peab ju sellele millegipärast demokraatiale vastu saama, vähemalt Joe Biden pakkus Bostonis J. F. Kennedy nimelises raamatukogus taas etenduse, kus ta taas nii sõnade kui sammudega päris segamini läks – demokraadid võivad! Inimlikus mõttes on muidugi kahju.
Andres Raid
