20.03.2020
Kohtuhaamer
Väidetavalt oskab meil enamik eestlasi juba korralikult vähemalt üht võõrkeelt, nooremad rohkemgi. Tundub paraku, et soovitut esitatakse tõe pähe ja tegelikkus on „pisut“ teine. Üks asi on kiidelda niisama, teine asi on aga siis, kui tõlgitud tekstid muutuvad ametlikeks dokumentideks.
On võimalus, et tõlgid on olnud ebaprofessionaalsed ja koha saanud tänu sidemetele. Pigem on aga siinset asjaajamiskultuuri ja kiuslikku meelelaadi (maksku mis maksab, peaasi, et tasuta!) tundes lugu hoopis selles, et see tõlkeviga on tahtlik. Miks? Sellisel viisil on võimalik jätta mulje, et meil käib kõik vastavalt EL-is kehtestatud korrale ja reeglitele, kuid jätab võimaluse ikka omatahtsi talitada.
2016. aastal kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö Anna Aidla teemal „Isiku kaasaaitamiskohustus ja enese mittesüüstamise privileeg maksumenetluses“. Selles oli esitatud õigusteoreetiline väide, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik (04.10.2005, 6563/03) leidis kohus, et vaidlus ei allu EIÕK artikliga 6 kaitstud enese mittesüüstamise privileegi mõjualasse.
2018. aastal ilmus Postimehes artikkel “Vabadus ja hämar keel”, milles Geda Paulsen, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf leidis, et “tegu on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtuasja puudutava järeldusega: „Kohus leidis kokkuvõttes, et vaidlus ei allu EIÕK [Euroopa Inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsioon] artikli 6 enese mittesüüstamise privileegi kaitsealasse.“
Internetis vabalt kättesaadavat EIK lahendit uurides selgub, et tõlgendus on tehtud lause põhjal, mis ütleb: “There has therefore been a violation of Article 6 § 1 of the Convention (Käsitletav kohtuasi kannab pealkirja Shannon vs Ühendkuningriik.)”
Kes inglise keelt pisut paremini mõistab, saab eksimatult aru, et tegemist on tõlkeveaga, selle sisu on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses täpselt VASTUPIDINE! Ehk – EIK ütleb, et sul on olemas enese mittesüüstamise privileeg, meil on aga otsus vastupidine. Näpukas? Aga sellel põhineb ju meie igapäevane kohtupraktika ja sellest sõltuvad inimsaatused!
Samuti on meil segamini aetud täitemenetlus ja maksumenetlus, mis on kaks eraldi asja ja sellele ei vaidle keegi vastu. EIK võttis menetlusse asja Elomaa vs Soome. Avaldaja esitas kaebuse EIK-ile konventsiooni artikli 6 lg 1 alusel väites, et teda sunniti andma tunnistusi iseenda vastu maksumenetluses. Keeldumine ütluste andmisest viis tema hilisema süüditunnistamiseni maksuõigusrikkumises seoses väidetava andmete varjamisega.
Avaldajal paluti esitada informatsiooni oma varade kohta ning avaldaja keeldus sellest. EIK märkis, viitega kohtuasjale Allan vs. Ühendkuningriik (avaldus nr 48539/99), et isiku keeldumise puhul anda maksuametile informatsiooni oma varade kohta ei ole tegemist mitte isiku sundimisega anda ütlusi enda vastu, vaid tegemist on vastava süüteokoosseisu toimepanemisega. Avaldajat ei olnud maksumenetluse ajal eelnevalt kriminaalõiguslikus mõttes tunnistatud kahtlustatavaks ega algatatud isegi kriminaalmenetlust tema suhtes.
Selline tekst pärineb Riigiteataja veebilehelt. Justiitsministeeriumi Riigiteataja osakonnast on teada antud, et selle lahendi kokkuvõte on Riigiteatajast tänaseks maha võetud, on see siiski seal vabalt kättesaadav. Riigi Teataja kinnitab igal võimalusel, et nende kodulehel avaldatud EIK lahendite kokkuvõtted on mitteametlikud ja ei oma mitte mingisugust siduvat õiguslikku jõudu. Ometi on Riigikohus nentinud, et just need kaks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid on Eestis ühed enim kohtute poolt viidatud lahendid. Ja kohtud on viidanud just sellistele valetõlgetele.
See kõik tekitab aga paratamatult küsimuse, et kas sellised valetõlkevead võivad äkki olla hoopis teatud ametnike tahtliku tegevuse tagajärg, et luua Eestis näivat õiguspärasust justkui olekski Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selline, mis kitsendab inimeste õigusi sellisel määral nagu meie ametnikud seda näha tahaksid?! Tegelikkus on aga hoopis vastupidine ja kuidas sellises olukorras peab käituma truu riigialam, kes kõige vähem mingeid seadusi rikkuda tahaks?!
Kõikides nendes viidetes räägitakse maksumenetluses nagu oleks EIK teinud otsuse maksuvaidluse kohta. Tegelikult räägib aga Euroopa Inimõiguste Kohus hoopis täitemenetlusest ja kasutab terminit “bailiff” – meie puhul täitur (ingl k ametiisik, kes rekvireerib vara, valvab kellegi vara järele, ameerika versioonis ka isik, kes vastutab kohtusse toodud isiku eest) soome ulosottomies, rootsi utmätningsmannen) keda ei saa mitte kuidagi segamini ajada maksuhalduriga!
Andres Raid
ajakirjanik
