Kes mäletab, siis hiljaaegu kiideti heaks seaduseelnõu, mille alusel avaldatakse Riigi Teatajas ka veel jõustumata kohtuotsused. Olenemata selle eelnõu menetluse ja eelneva väljatöötamise käigust, kiideti kavatsuses esitatud vastuväidetest hoolimata see Justiitsministeeriumi poolt heaks.
Selle menetluse raames põhjendati seda ülekaaluka avaliku huviga, lisaks õppematerjalina ja varasemate kohtuotsuste avaldamise avalikustamisega. Sõna sai ka Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler ja kohtunik Kai Härmand. Küsimus põhines selgelt sellel, et mis saab juba avaldatud kohtuasjast siis, kui asi kuulutatakse kinniseks alles teises või isegi kolmandas kohtuastmes?
Leiti, et siis jääb avalikuks see osa, mis oli juba varasemalt avalik, aga kui kinniseks kuulutamise mitterahuldamise määruse kohta tehakse kõrgemas astmes teistsugune otsus, mis saab siis? Sel juhul on see siiani segane asi ega huvitagi ülikompetentseid juriste Justiitsministeeriumis suurt midagi.
Näiteks toodi ka Marti Kuusiku kohtuasja kinniseks kuulutamine, milles lausa Riigikohus ise oma kodulehel avaldas seisukohti kinniseks kuulutatud kohtuasjas ikkagi selle avalikustamise piiride kohta. See tähendab, et midagi võis huviline sealt toimikust või kohtuistungilt saadu kohta siiski avaldada ning kriminaalmenetluse lõpetamise puhul toimikuga teatud osas ka tutvuda. Üldjuhul on tuntud nn. Kuusiku kinnise asja ekspertide arvamused.
Seevastu Marko Mihkelsoni poolt pildistatud kasulaste piltide kohta antud ekspertide arvamused avaldamisele ei kuulu. Ka telesaates Mihkelsoni asjas kommentaare andnud kohtunik Kai Härmand ei esitanud enam neid seisukohti, mida ta oli varasemalt analoogiliselt jõustumata asjade avalikustamise kohta avaldanud. Hiljuti on andnud peavoolus oma seisukoha kinniste asjade kohta ka endine riigikohtunik Erik Kergandberg – asi kinnine ja ongi JOKK!
Tundub, et seda Mihkelsoni asja surutakse peavoolus kalevi alla igasuguste vahenditega, muu hulgas hirmutatakse karistusseadustikus sätestatud kinnise asja avaldamise puhul olevate seaduspügalatega. Ka minu taotluse saada selles asjas tutvuda selle kriminaalmenetluse mitte alustamise teatisega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur selle rahuldamata põhjendusega, et tsiviilasjas nr 2-21-993 olevat asi kinniseks kuulutatud.
Teada on, et tsiviilasjas tehtud lahendid ei ole ühitatavad teistele menetlustele, kuid Mihkelsoni asjas, tuleb välja, et on küll! Mihkelsoni asjas on kalevi alla pandud ka kõik sõltumatute ekspertide arvamused piltide sisu kohta. Erinevalt Kuusiku asjast, milles oli avaldatud lausa delikaatsed isikuandmed ehk isegi kannatanu käevigastuste täpne diagnoos. Kannatanu seejuures end kannatanuks ei pidanud ja neid andmeid ei avaldanud.
Kas selline topeltmoraal on ikka põhjendatud laste õigustega? Kuidas saab riivata kellegi õigusi juhul, kui avalikustatakse ainult eksperdi arvamus millegi kohta, milles keegi ei tea isegi seda, kes on sellel pildil, mille kohta on ekspert hinnangu andnud?
Mihkelsoni pildiskandaaliga soovitakse luua ilmselt pretsedenti, milles tulevikus iga pervert saab pugeda laste õiguste taha peitu vabandades end näiteks välja kasvõi „digihügieenitusega“.
Samuti ei soovita peavoolus Mihkelsoni asjas avaldada tõsiasja, et tsiviilkohtumenetluses kinniseks kuulutatud asi hõlmab ainult selle kohtuasjas ehk toimikus olevaid ja kohtuistungil teada saadud osi, mida ei tohi avaldada ning mis on kaitstud karistusseadustikus oleva pügalaga, kuid see ei hõlma dokumente, mis on saadud väljaspool seda kohtuasja.
Juhul, kui ekspertarvamus on saadud näiteks mitte konkreetse kohtuasja raames, vaid kohtuväliselt, siis selle dokumendi avaldamisele ei järgne selle avalikustamise puhul sanktsioone. Samuti saab sellise dokumendi saatmisel ükskõik millisele toimetusele kaitset selle avalikustanud isik allikakaitse raames, see tähendab, et uudistetoimetus saab tugineda allika kaitse sätetele ja jätta dokumendi saatnud isiku ikkagi täiesti seaduslikult anonüümseks.
Andres Raid, ajakirjanik