Tänasel emakeelepäeval tasuks meelde tuletada, et keel ei ole midagi sellist, mis eksisteerib selle kandjast eraldi, ehkki moodsate tehnikavidinate jumaldajad arvavad, et kui see keel kuskil tehisintellektis olemas on, siis sellest piisab. Ei piisa.
Ilma kandjata pole keelt, keelest üksi on paraku aga vähe. On vaja ka meelt, teisisõnu keele ja meele ühtsust, sellest ühtsuse kui sellise kategooriast ei saada ka enam ülikoolides aru. See on aga juba tõsine anomaalia, nagu seda on näiteks näiteks „Tallinna ülikool“ või „Tartu kilud“. Siia juurde paneme kolmandana veel ka mõtteselguse ja alles see loob juba midagi, mis teeb võimalikuks keele mitte ainult säilimise, vaid ka evolutsioonilise arengu.
Revolutsioonid siin peaksid olema, ilmselt, seadusega keelatud ja entusiasm jäägu mujale. Nende kolme nimetatu ühtsuse tulemuseks ongi – selge mõte, mis on selgelt väljendatud selges eesti keeles ja vaat see on juba midagi.
Paraku pakub meile igapäev hoopis muud pilti ja kahjuks hägustumise suunas. Võtkem või tänased peal- ja juhtkirjad: „PÄEVA TEEMA | Raimond Kaljulaid: kaitsekulutused peavad tõusma niikuinii, olenemata eelarvelõhest“. Milleks peavad kaitsekulutused tõusma!?
Lause näitab meile, teeb suisa puust ja punaseks ette, et kõneleja ei tee eesmärkide ja vahendite vahel vahet! Õige peaks olema – meil on vaja seda ja seda, selle ja selle ostmiseks/valmistamiseks on meil vaja nii ja nii palju raha ja see tähendab eelarvest nii ja nii mitu protsenti. Praegu on nii, et tõstsime kasvõi 100%-ni, kuid kui vajalikke vidinaid ei ole, siis mis sellest kasu on, ehkki ületasime kavandatu pea viiekordselt!
Sama loogikat esindab järgmine ekspert ja see tõbi on üleüldine: „PÄEVA TEEMA | Peeter Tali: kõikide NATO maade kaitsekulud tõusku 2,5%-ni.“ No ja tõusiski, ja nüüd?! Sealsamas esilehtedel teatab meile aga järgmine „autoriteet“, et tankide väljaõpe lõpeb peagi…( SÕJARAPORT | Igor Taro päevik: ettevalmistused Ukraina vabastamiseks käivad. Peagi lõppeb ukrainlaste Leopard tankide väljaõpe).
Meie emakeele instituut on juba mõnda aega inimeste juhtimise all, kel puudub vastav ettevalmistus ja isegi vajalik dispositsioonide süsteem, nad on tulnud sinna juhtidena tööle ja teenivad raha avalikult ja varjus veel kedagi, kes võtnud eesmärgiks see ilus keel ikka lõpuks kuskile kiibile salvestada ja käibele hoopis midagi muud lasta, selle asutuse tegevuse järgi vähemalt selline mulje on jäänud.
Muide, seda tunnistavad isegi peavoolus esinenud pisikesed pealkirjad: „Keeleinstituut väldib toimetajaid ja möllab ikka omasoodu.“)
Andres Raid