13.01.2022
Hetk minevikust, mil kapitalism oli veel elujõuline – noor Bill Clinton ja John Kennedy.
Huvitav – meie valitsuse palgal oleval propagandistid ja kõikvõimalikest seminaridest osavõtjad pole pihta saanud tõsiasjale, millele ahastades juhtis tähelepanu eesti naine Piritalt.
Loeme: „Pirital elav naine jõhkrast elektriarvest: praegu käib justkui tubli keskklassi hävitamisprotsess“.
Järgnevalt pole teadlikult otseseid linke ega viiteid ja seda eeskätt just eelarvamuste vältimiseks, mis on seotud ühe või teise autori meeldimise või mittemeeldimisega. Alustame pisut kaugemalt ja võtame emotsioonid maha.
Kapitalismi muutmise või asendamise vajadusest hakati rääkima juba eelmise sajandi 60-ndail. Rooma klubile esitati juba siis ettekandeid, milles rõhutati vajadust suurendada tarbimist ja kõlab paradoksina, kuid viimased pool sajandit on meie meelest kapitalismi kui süsteemi käilakujud seda süsteemi ise aktiivselt lammutanud – kuid erinevalt meie praktikast, ehitab äärmiselt ratsionaalselt mõtlev kapitalist enne välja uued süsteemid ja alternatiivid omakorda neile.
Kahju on muidugi sellest, et kunagi koolides õpetatud poliitökonoomiat enam ei õpetata ja seoses sellega on paraku sellekohaste teadmiste koha peal auk, kogu tegelik asjade käik ja kulg tundub vaid loosungeid täis olevas peas lihtsalt jaburdamisena. Tuletame meelde, et tegelikult on poliitökonoomia teadus tootmissuhetest ja sotsiaalsetest süsteemidest – mida sa hing tahad, kui meil ei teata isegi enam termini „sotsiaalne“ tähendust!
Muide, välisriikide paremates ülikoolides õpetatakse poliitökonoomiat siiani, see on teadlik valik, sest kõigil polegi vaja aru saada, mis nendega parasjagu tehakse. Näiteks USA eliitülikoolides hakati marksismi ja leninismi õppima juba kohe pärast teist maailmasõda – taheti ju teada, kuidas see punapisik nii aktiivselt levib ja kuidas ta ikkagi miljoneid hullutab. Vaja oli mitte mingit udu, vaid teaduslikku põhjendust!
1947. aastal kogus Truman kokku teaduse koorekihi ja eesmärk oli üks – punasele katkule võimalikult efektiivse ja teaduslikult põhjendatud süsteemi väljatöötamine. Nõukogude Liidu jõud ei seisnenud ei tehnikas ega mingites muudes arvnäitajates, vaid organisatsioonis. Toodi välja juba ammune termin – professionaalsete revolutsionääride partei. Trumani eestvõttel otsustatigi see leninlik relv pöörata nendesamade leninlaste vastu ja salaplaan avalikustati alles 2003. aastal.
Eelpool nimetatud poliitökonoomia alased teadmised on aga vajalikud, saamaks aru, millise süsteemiga on üldse tegemist. Vastust vajab vaid üks küsimus – mis on ühiskonnas peamine omandamise objekt? Kui sellele küsimuse vastus on olemas, siis on nagu Nixoni kunagine abi ja nõunik Jack Carlson ütles – „võtad genitaalidest kinni ja tõmbad, kõik muud kehaosad tulevad sellele riburada pidi järele…“.
Ehk – kui meil sellele küsimusele vastus olemas on, on paljud asjad selgemad ja ka sõnastatavad. Kui omandatakse keha, on see orjus, kui maa, siis feodalism, kui väärtustatud töö, siis kapitalism etc etc. Aga praegu?! Kes on mille omastajad ja kellelt see omastatakse?!
Mis süsteem on aga see, kus omandatakse kontroll inimeste käitumise üle?!
Vaadake kaasaja Hiinat – ostad seda, teada kõigile, seal on isegi sotsiaalne lojaalsuse programm mitte juurutamisel, vaid juba toimivana olemas! Samm vasakule – karistus, paremale sama lugu, vale klikk arvutis – lamemaalane, st vastane ja ümbertöötlemisele või utiliseerimisele kuuluv… Käid seal millal ja kuidas ette nähtud.
Igasugustes süsteemides, ükskõik kui totalitaarsetes, on ikkagi olemas era- või ühisomand ühel või teisel kujul, kui valitsed inimeste käitumist, pole aga seda ju vaja – tood mulle kõik ise ja vabatahtlikult, oled seejuures veel õnnelik ka , et oled täitnud kehtestatud reegleid, juhiseid ja määrusi, nii on ju õige…
20. sajandi lõpul said „pühendatud“ aru, et kapitalism tuleks millegagi asendada. Kapitalismi päris algus 15. sajandi keskpaigast 17. sajandi keskele välja, sealt 18. sajandisse, sealt industriaalse kapitalismini – progress oli meeletu eeskätt just tehnilise revolutsiooni tõttu. Siis järgnevad revolutsioonid – tööstuslik Inglismaal, poliitiline Prantsusmaal ja vaimne Saksamaal. Kapitalism laseb tõusvas joones edasi kuni 20. sajandini ja meeles tuleks pidada, et see oli ekstensiivselt arenev süsteem.
Kuidas see toimis?! Väga üldiselt – kui oma süsteemis mingid tulud kukkusid, siis võeti kuskilt nn kolmandast maailmast otsekohe juurde ja hoiti kasumimarginaal üleval. Kuidas ja kust võeti, näiteid suuremate ja väiksemate sõdade, atentaatide ja konfliktide vahel on enam kui küll. Võetud tükk muutus tooraine ja tööjõu allikaks – mõlemaid iseloomustab sõna „odav“. Kasumid tõusid, kõik arenes ja oli otsekui hästi.
Kuid – maailm sai otsa ja 19.sajandi lõpuks oli maailm jaotatud, sest uusi perifeeriaid polnud enam kuskilt võtta. Üle jäi asju omavahel hakata klaarima. Majandusformatsioonide tähenduses oli pilt selge, et seni kohati üliprogressiivne kapitalism oli end ammendanud, ruum sai lihtsalt otsa.
Ja pihta hakatigi – Esimene Maailmasõda. Mitme riigi potentsiaal jahvatatakse tolmuks ja kogu areng toimub „taastumise“ tähe all, selleks on nii puhtfüüsiline kui ka sotsiaalne vajadus. Saadi nagu ühele poole, siis aga suudeti uus jagamine ette võtta, kogu protseduuri nimi oli Teine Maailmasõda. Maha võetakse eeskätt Nõukogude Liidu ja Saksamaa majandused, paljudest kaasnevatest rääkimata, nende hulgas ju ka Jaapan.
Kuni 60-ndateni tõusevad tuhast nii Jaapan, Saksamaa kui Nõukogude Liit, esimesed kaks teevad suisa imet. Tasub tähele panna, et kogu tõus ja meeletu areng käis taas – mille kontekstis – loomulikult taastamise! Asi sai jälle nagu küpseks, kuid tuumarelva olemasolu tegi uued suuremad jaotamised esialgu (?) võimatuks.
Mõlema, nii Lääne kui ka Ida eliidi ees seisis seinana ees küsimus – kuidas edasi?! Paratamatult tuli läänel hakata jagama dividende ka keskklassi ja isegi vaesematega, sest hakkavad veel, hoidku selle eest, vasakpoolsete eest hääletama! Lugejal tasuks siinkohal pisut hinge tõmmata ja meenutada kasvõi „Financial Times`is“ kunagi avaldatud juhtkirja, milles antud juhtnöör on tänaseni enam kui õpetlik – pole vaja kuulata, mida ökonomistid räägivad, vaja on teada, kuidas nad mõtlevad!
Andres Raid, ajakirjanik
Järgneb…
