Kohtupidamise üheks põhimõtteks on kindlasti see, et kohtualune ja teisedki protsessi osalised saavad aru, kes millises staatuses kohtusaalis on ja seegi, millest parasjagu jutt käib. Paraku…
Kuna protsess on antud kõnealuses kaasuses veel käimas, siis ei too me siin välja ei nimesid ega kohtumaja, kus kogu asi toimub.
Kuidas teile tundub kohtuniku küsimus ühele protsessiosalisele – otsustage nüüd ära, kas te olete kohtualune või tunnistaja?! See ei ole ei eksitus ega sonimine, just selline küsimus või üleskutse kõlas kohtuniku suust äsja kohtusaalis.
Kujutage nüüd ette olukorda, kus üks ja sama isik on ühe ja sama asja arutamise raames ühes saalis tunnistaja ja teises saalis samaaegselt toimuva sama asja arutamise juures kohtualune?! Kuis siis nii, et ühes kohtusaalis annan tunnistusi enda vastu, selle enda, kes on teises saalis kohtualune?! Aga just selline oli olukord kohtusaalis nädalapäevad tagasi. Kuidas ometi selliste asjadeni jõutud on?!
Kohtunikud ja kaasistujad käivad kohal, kirjutavad ja murravad pead, advokaadid valmistavad ette pabereid, aeg ja raha aina kuub ning rahvasaadikud mõtlevad välja aina uusi seadusepügalaid – äkki saab asja veel hullemaks ajada?!
Vaidlus iseenesest ei ole midagi erilist, pole ei röövimisi ega ahistamisi, isegi varastanud pole keegi midagi – arutelu käib selle ümber, kas erinorm tühistab üldnormi või mitte, antud juhul on kaks ettevõtet ja vaieldakse selle üle, kumb neist oleks pidanud riigile maksu maksma. Asi on keeruline – istungid on planeeritud terveks aastaks ette (!), jätkub tööd nii kohtunikule kui ka prokurörile.
Küsimus kogu ettevõtmise otstarbekuse ja tasuvuse üle jääb õhku, äkki saaks kuidagi lihtsamalt ja odavamalt kah?!
Kuid – istungid jätkuvad!
Andres Raid, ajakirjanik