23.08.2022
Kuhu minna elumurede kohta küsima? Ejs ikka Roosiaeda… Pilt on illustratiivne.
Moto asemel – kuidas kodust ilma jäid?! Unustasin esiku tule välja minnes põlema…
Ühiskonnaalased uuringud on Eestis lõppenud ja seda juba tükk aega. Kõikvõimalikke küsitlusi korraldatakse aga jätkuvalt. Nende kvaliteet on paraku enam kui küsitav, reliaablus ja valiidsus on nende puhul samuti küsitav.
Küsitlustele eelneb tavaliselt sihtgrupi sõelumine, selle esinduslikkuse tagamine, sõnavara täpsustamine erinevate sihtgruppide vahel ja nii edasi. Õigesti valitud sihtgrupp tagab vajaliku ja oodatud tulemuse – „Õhtulehe“ näide kõlab suisa õpikunäiteks.
Antud juhul on sihtgrupp ideaalne – respondentide vastused küsimusele, kuidas nad elektrihindadega toime tulevad“, on ju ette teada – pole häda midagi ja lähiminevikust on meeles Taavi Veskimäe õpetus viia toiduained ema juurde sügavkülma. Tõesti – sihtgrupp on ju super! Roosiaias juhuslikke pole.
Maailm hakkab katki minema ja tundub, et Eesti ladviku panus ületab nende võimeid. Eesti on nagu laps, kes vanaema kiusamiseks ja meelehärmiks oma kõrvad meelega talvepakases ära külmetab. Mujal maailmas vähemalt tunnistatakse, et miski on pahasti – isegi Inglismaal on korralikud pereemad sunnitud juhuseksiga lisa teenima, et arved makstud saaks, seda 21. sajandi esimese veerandi lõpul!
Professor Reuven Brenner on Asia Times`is välja toonud vähemalt ühe põhjuse üleüldiseks allakäiguks ja see on geriaatriline. Juba 1998.aastal kirjutas ta Kanadast (1) kui suurte luhtunud lootuste maast ja selle põhjuseks on oli tema arvates just see, milliste andetute inimestega ennast juhid ümbritsesid.
Meil kehtib seesama ja kuidagi eriti reljeefselt – kõikvõimalike ametnike, ka kõige kõrgemate, ettevalmistus on enam kui küsitav ja samas ka loomulik, sest AMETIalast ettevalmistust ei ole Eestis võimalik enam ammu saada. Kõikvõimalikud suhteliselt esindusliku välimusega infantiilsed parteibroilerid on kõike muud kui nõunikud, spetsialistid või veel vähem generalistid. Ja siis pole imestada!
Tundub, et eliidi marginaliseerumine on üldisem – Kanadas oli kunagi sellised suurused kui Kim Campbell, Sheila Kopps, Paul Martin. USA-s pole kuni lähimineviku „alguseni“ suurmeeste nimedest puudust ja täna on Biden, Inglismaal oli Churchill ja nüüd Johnson, Saksamaal Adenauer ja täna Scholz…
Eestiski olid tõnissonid ja poskad – mis neile täna vastu on panna?! Balti Appelligi ei mäleta enam keegi, jõustruktuuride väitel represseeriti inimesi (Jüri Kukk, Mart Niklus jt) seadustega ettenähtud korras ja repressioonidest nende puhul rääkida ei saa. Tänase Molotov-Ribbentropi lepingu aastapäevaga seonduvalt võiks isegi Tiit Madissoni teada ja tunda, see-eest on juba varsti 100 ametlikku sugu vähemalt ja satume sellega seoses loodetavasti mingisse edetabelisse.
Õnneks on Uhendriikides vähemalt keegi Donald Trump, kes meinstriimi eirates teatas kohtumisel tudengitega Tampas (Fl), et on olemas kaks sugu ja punkt! Muide, samal kohtumisel rõhutas ekspresident igasuguste uute kriitiliste rassiteooriate toksilisust. „On mehed ja on naised“ – selge ja loomulik. Meie tingimustes oleks vihakõne eestkõnelejatel põhjust ainuüksi sellise avalduse puhul inimene tõenäoliselt Maris Lauri suureks rõõmuks kohtusse kaevata.
(1) Kanadast üks tänapäeva iseloomustav näide – suures hädas tõttas äsja kantsler Scholtz Trudeau juurde (eelnevalt oli Scholtzi gaasihange Qataris luhtunud) gaasi hankima, mille pealeTrudeau armulikult teatas, et gaasi küll pole, kuid pakkuda on LGBTQ+ väärtusi ja demokraatiat…
Andres Raid, ajakirjanik
