01.09.2021
Villem Reimani mälestussammas. Pilt on illustratiivne.
“Äsja avaldas Postimees artikli, kus juttu Kolga Jaanist, täpsemini seal asuvast Reimani kohvikust. Õige hiljuti sama kohta väisanule avanes pisut värvikam pilt ja võib-olla olekski hea nö „kohalik vaade“ sellele juurde panna – kohalik selles mõttes, et nii näevad asja kohalikud, just need, kes seal elu aeg elanud ja ikka edasi elavad.
Seda lugu kuuldes meenus miskipärast Jüri Reivere kirjutis hirmust ja põhjus oli lihtne – kõik on kuskil valla või selle ametnikega seotud ja „mine tea, mis s…a veel mulle kokku keeravad…“ ning seetõttu oli kogu muljetamine anonüümne, ehkki paljuütlev ja värvikas. Loomulikult ei pruugi see kohalik vaade paljudele sobida ja pole ehk poliitkorrektnegi, kuid meeleolu kirjeldab küll. Oleme proovinud säilitada ka kohaliku kõnepruugi.
Teadupärast oli Reiman üle Eestilise kuulsusega ja vägagi oluline karskusliikumise tegelane, tema mälestust hoiavad kohalikud kiivalt ja hindavad seda kõrgelt.
Õige lühidalt ajaloost. Villem Reiman oli teatavasti rahvuslane ja nagu öeldud, igati agar karskusliikumise edendaja. Olles kirikuõpetajaks Kolga-Jaanis, võitles ta venestamise vastu ja hakkas jõuliselt edendama karskusliikumist. Neil aegadel oli kõrtse tihedalt ja maarahva hulgas kärakas üsnagi populaarne. See võitlus käis üle kivide ja kändude, joodikud mõnitasid Reimani igal võimalikul moel. Reiman lasi ära vedada pooleldi mahapõlenud Muraka kõrtsi ning laskis sellest ehitada uhke maja ja kellele – Karskusseltsile nimelt. Asi läks käima ja maja tuntakse siiani Karskusseltsi majana.
Kui me ennast vabaks laulsime anti maja üle kohalikule vallale, kuid selleks ajaks oli see juba üsnagi amortiseerunud. Ega see vald alguses rikas ei olnud, pealegi tuli vallale hulk teisi paremaid hooneid peale. Seega oli volikogus arutlusel, et äkki tuleb hoone hoopiski ära lammutada ja selle asemele parkla teha.
Seepeale võttis sõna kohalik mees Hovard Nurme. Ta avaldas soovi maja ära osta ja see korda teha – just Reimani kui rahvuslase ja karskusliikumise mälestuseks. Nii ka läks. Seda, mida ei teinud vald, tegi ära üks mees oma perega. Maja sai igati uhke ja kaasaegne ja oli Kolga Jaani üks ilusamaid ehitisi… Nimeks sai ta Villem Reimani nimeline Rahvamaja.
Kaminasaali pandi elusuurune Reimani büst, mis siis alati pidulisi tervitas. Kogukonna koosviibimisi oli küllaga, kohalik maanaiste selts hoolitses toidu eest. Seinte peal oli raamitud maja ajalugu. Vabariigi aastapäevad ja Tartu rahu tähistamine olid majas alati väga pidulikud ja rahvast tuli lähedalt ja kaugemaltki. Ah jaa – kõik see oli rahvale tasuta. Ilusad ajad olid. Aga siis oli ka veel Kolga- Jaani vald.
Siis tuli valdade liitmine ja nüüd ollakse hoopistükkis Viljandi Vald.
Eelmisel aastal otsustas Hovard maja vallale maha müüa . Tervis jättis soovida ja eks vanus ka – ei jaksa enam. Kuulutati välja konkurss uue juhataja leidmiseks. Leitigi, selleks oli Annika Jones, kes oli mõned aastad tagasi koos Ghana päritolu kohalike jaoks eksootilise väljanägemisega abikaasaga siia talu ostnud. Ei saa öelda, et kultuurielu seisaks, inimene tegutseb aktiivselt ning kohati ehk liigagi. Tema vähemalt sama aktiivne abikaasa võttis vallalt rendile rahvamaja köögi ja kevadel asus köök tööle.
Nimeks sai ettevõte Reimani Kohvik. Ega kellelgi selle vastu midagi olnudki, sest ega söögikoht ju liiast pole. Paraku müüakse seal mida – õigus, loomulikult on käraka juurde tagasi jõutud! Nüüd on pahad ilmad tulemas ja ettevõte oli tarvis katuse alla kolida.
Kaminasaalis võeti ette põhjalik uuendus, mille käigus algatuseks Reimani büst enda nimelisest majast üldse välja keerutati. Õlle külmik sobib sinna paremini. Vana Reiman sai siis uue koha kirikus.
Kaminasaali remont (milleks puudus igasugune vajadus) sai ka valmis. Räägitakse, et ilus. Peabki olema, kui rull tapeeti maksis 50 eurot. Oli olemas ilus nõudekomplekt 200-le inimesele – see visati minema ja toodi uus – täpselt sama värvi mis mees ise, sest kõik pidi olema nagu Ghanas ja muutume seeläbi rahvusvaheliseks.
Ah jaa – maanaiste selts kupatati sealt loomulikult kah minema, ilma pole enam midagi ja menüü pidi uus ning eksootiline olema. Maksis muidugi vald. Siinkohal peab märkima, et teadjamate inimeste ütluste kohaselt on Rahvamaja ja eraettevõttest kohviku rahakotid üsnagi segamini. Nojah – vald rahastab eraettevõtet… Kuid kes siis julgeb midagi öelda – sellega kaasneb kohe süüdistus rassismis ja kel seda pahandust vaja on!
Loo moraal pidi olema selline: kuidagi imelik tundub, et Reimani nime ja maja väärika ajalooga nii ümber käiakse. Ometi on ju loodud ja tegutseb Villem Reimani kolleegium ja loodud just selle mehe traditsioonide ja mälestuse hoidmiseks! Sinna kuuluvad teiste prominentide hulgas ka Mart Laar ise. Need vahtivat toimuvat niisama pealt. Ega kohalikud tõesti suurt midagi öelda ei julge, paljud ju sõltuvad vallast, kes kõik rahvusvahelise tingimusteta heaks kiidab. Kas jälle hirmust?!
Et siis Reiman enda nimelises rahvamajas enam sobilik ei olnudki? Küll aga sobib tema nimi veel rahvamajale ja kohvikule. Karskusseltsi majas alkoholiga kauplemine ei kaunista ka just tegijaid, aga noh, Viljandi valla värk. Alles said valmis Ennuksemäe punkri. Üldse ei imestaks, kui see ka kellelegi rendile antakse ja rentnik sinna näiteks punanurga teeb. Sobib ju küll. Vald aitab punast riiet ka osta.
20. augustil ei olnud Rahvamajal isegi lippu heisatud, ju siis ei olnud Ghana rahvuspüha…“
Andres Raid, ajakirjanik
