20.09.2022
Praegu pooles vardas lipp lehvis ammustel aegadel suure osa maailma kohal.
Samal ajal kui miljonid britid mälestavad eile maetud kuningannat, pole see suhtumine mitte samasugune üle kogu maailma. Nii näiteks ütles Lõuna-Aafrika Majandusliku Sõltumatuse partei juht Julius Malema, et ta ei mälesta kuningannat, “kuna tema surm tähendab meie jaoks väga traagilist perioodi meie ja kogu Aafrika ajaloos tervikuna“.
Ta jätkas: „Elizabeth tõusis troonile 1952. aastal ja on kogu 70-aastase valitsemisaja jooksul miljonite inimeste dehumaniseerimise pärandit toetanud seda läbi viinud riigi valitsejana. Kogu valitsemisaja jooksul ei teadvustanud ta kordagi oma perekonna poolt põliselanike toimepandud metsikuste ulatust üle kogu maailma ja kasutas sellel tegevusel baseerunud rikkust“. Ta lisas veel, et „Briti kuninglik perekond seisab miljonite orjade õlgadel, kes toimetati kodudest minema just maailma kapitali akumulatsiooni huvides, mille keskus paikneb kuninglikus peres“.
CNN Internationali korrespondent Larry Madowo andis Keeniast teada, et Elizabethi tähelend algas just printsessina Keenias, kus ta sai teada oma isa surmast ja sellestki, et temast saab kuninganna.
Kuid kaheksa aastat pärast seda surusid britid kõige julmemal viisil maha Mau Mau ülestõusu koloniaalvalitsuse vastu, miljonid inimesed viidi laagrisse, kus neist said piinamiste objektid“. Ülestõusu mahasurumine tähendas ülestõusnute ja nende pooldaja süstemaatilist kastreerimist eriti piinaval viisil, paljude lihtsalt mahalaskmist, laste „kadumist“, sadistlikult vägistatud naisi – seda nimekirja võiks pikendada. Igasuguste vabanduste asemel käivitas Briti valitsus operatsiooni „Pärand“, mille käigus hävitati süsteemselt ja ülima põhjalikkusega kõiki tõendeid, mis võinuks viidata toimepandud metsikustele.
Cornelli ülikooli professor teatas Twitteri kaudu: „Kui keenialane, ma ei tunne midagi, see on absurd.“ Jeemeni solidaarsusorganisatsiooni aktivist Aldan Marki teatas omakorda lihtsalt, et kuninganna oli kolonisaator ja seejuures üsna verine.
1963. aastal toimus teatavasti Jeemeni ülestõus, mille võimalikult „survestatud“ mahasurumise sanktsioneeris just kuninganna ja tema Adeni kolooniast deporteeriti põlisjeemenlased sisemaa kõrbealadele. See sõda, mida toetavad teiste hulgas aktiivselt ka Ühendkuningriigid, käib tänase päevani, kuid sellest sõjast pole kuigi kombekas Euroopas midagi üldse teada.
Jamaica päritolu New Yorgi Õigusülikooli professor Melissa Murray arvates kiirendab kuninganna lahkumine üldist protsessi, milles aktiviseeruvad debatid kolonialismi, reparatsioonide ja Majandusühenduse tuleviku osas ka üldisemalt, sest kolonialismi jäänukid mõjutavad senini Kariibi mere ja ka maade maailma piirkondade elu üsna olulisel määral.
Ainuüksi Indiast „tõstis“ Briti impeerium välja arvatavalt oma 45 triljonit, isegi maailma suurimaid briljante Kohinoor (arvatav väärtus ca 200 miljonit) viidi minema Indiast kaunistamaks kuninganna ema krooni. Teine India ajaloolane teatas, et on olemas vaid 22 riiki, kellele britid pole sajandite jooksul kallale tunginud.
Maailma press on neist asjust suisa pakatamas, meil oma ajaloolise kogemusega peaks olema ju küllaltki lihtne kõiki neid allutatud rahvaid ja nende meeleolusid mõista. Millal hakatakse tegelema desovetiseerimisega, millal antakse hinnang näiteks kasvõi kollaborantidele alustades juunipöörajatega ja kuni Mart Nikluse, Jüri Kuke jt represseerimisega tegelnud isikute väljaselgitamiseni välja?!
Meie press aga hiilgab taas oma ühepoolsusega ja paljude esinemistest ning väljaütlemistest jääb mulje, nagu nad oleksid lahkunud kuninganna või tema pere lähimad usaldusalused olnud – keegi isegi teatas, et oli kuskilt köögiuksest kui omainimene sees käinud. Juba siinne rüütelkond (Ritterschaft) itsitas vargsi tolle maarahvasse sisseistutatud kuuluvustunde (nn Zugehörigkeit) üle, mille kohaselt oli tekitatud väärkujutelm, nagu kuulunuks needki aadli sekka. Ja köögi- või tagaukse kaudu sisenes ikka teenijaskond, härrasrahva jaoks olid paraaduksed.
Ilmselt on siin ikka mentaliteedi küsimus, sest nii Oskar Loorits kui ka paljud on tähelepanu juhtinud sellele asjaolule, et tarvitses eilsel sulasel täna kupjaseisusesse tõusta, siis oli imetlusväärne, millise erilise sadistliku rõõmuga ta oma võimu oma eilse saatusekaaslase peal välja elas.
Muide – brittide juurde korraks tagasi pöördudes – imestatakse, miks uus suverään endale just Charles III (Charles I 1625 – 1649 ja Charles II 1660 1685 Stuart) nime võttis, pole see pärand just kiiduväärt?! Mine tea, äkki saaame kunagi ka teada!
Andres Raid, ajakirjanik
