29.12.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Aasta hakkab läbi saama, siin juurdunud kombe kohaselt ohatakse selle üle, mis olnud ja loodetakse ikka paremat. Ohkajate ridadesse imbuvad just praegusel ajal eriti ühtsuse ja solidaarsuse eest vähemalt sõnades seisjad ja see, et nad ise selle ohkama paneva olukorra kujundamise eest vähemalt teoreetiliselt vastutama peaksid, ei häiri neid absoluutselt.
Aasta märksõnaks on suuresti olnud vale – igal tasemel serveeritav ja suuresti aktsepteeritav kui tõde ja seda häbenemata. Meile on valetatud, et energiakandjate hindade pretsedenditus tõusus on süüdi Putin ja tema poolt vallandatud sõda, valetatud sedagi, et enam me Venemaa energiakandjaid ei tarbi. Tõsi – osad ei tarbigi, sest ei jaksa maksta. Teised maksavad kordades rohkem ja tarbivad ikkagi siia läbi vahendajate jõudvat Vene gaasi ja nafta saadusi.
Kellele me valetame, õigemini – kes ja miks meile valetavad?! Vene energiakandjate eksport EU-sse ja Inglismaale spekulantide-vahendajate kaudu jätkub rekordilistes mahtudes ja sanktsioonidest hiilitakse mööda iseendale valetades!
Meile valetatakse põhimõtteliselt. Meile räägivad nõrkemiseni „väärtustest“ inimesed, kes sellest paraku tegelikult midagi ei tea ega jaga, see on aga kõige otsesemalt seotud ülaltooduga.
Lugesime uudist selle kohta, kuis üks lasteaed oli saanud preemia „teadliku väärtusarenduse“ eest. Mida me sealt teada saame? „Väärtusarenduse analüüs näitab ka seda, et kitsaskohti ei tasu karta!“. Kõlab ju ilusti, kuid mis asi on „väärtusarendus“!? Sõnavaht, ei enamat.
Ja veel: „Viljandi valla lasteaed Päikesekiir sai tiitli teadliku väärtusarenduse ning igas päevas leiduva rõõmusära eest“. Teadlik väärtusaarendus?! Rõõmusära?! Äkki lihtsalt rõõm või kuidagi nii?! Milline on siis ebateadlik või teadmatu väärtusarendus – mida see kokkuvõttes tähendab?! „…lasteaed vääris tunnustust teadliku väärtusarenduse ning meeskonnatöö hoidmise ja väärtustamise eest“. Meeskonnatööd hoiti?! Kuidas see „hoidmine“ välja nägi ja milles väljendus?!
Lõppematu sõnavaht ja loosungid, peaasi on selles tekstis regulaarselt esinevad käibeterminid, mille sisusse keegi pole suvatsenudki süveneda. Igasugune kahtlus ja tähelepanu juhtimine saab ignoreeritud või välja naerdud, halvemal juhul Kremli või Putini endaga seostatud, maksab truualamlikkus ja töökorras pikk keel.
Siia konteksti sobib suurepäraselt kompartei liikme Eiki Nestori seisukoht, mida ta isegi häbenemata esitab: „Eiki Nestor: ei ole midagi normaalsemat, kui praegustes oludes toetada neid, kes hetkel võimul“. Ta on seda ise ju kogu aeg teinud! Olid enne kommunistid, siis toetasid neid, tulevad uued, siis toetad neid ja ei olegi midagi normaalsemat! Aga võib-olla on inimesed mingis rollis ja ei saa sellest enam välja, olgu selleks või orja roll koos omandatud mentaliteediga?!
Marko Pomerants isegi ei häbene, vaid ilmselt toiduahela lülina kuulutab avalikult, kuidas meil Kaja Kallase valitsemise ajal KÕIK jälle hästi on läinud! (POMERIIM | 2022. aasta süvaanalüüs: Stenbocki majast vägesid suunab printsess Kaja, kes alati on terane, just see, mis sõjas vaja.
Kui mõni inimene oma rolli liiga sisse elab ja sellest enam kuidagi välja ei saa, aitab ehk doktor. Halb on, kui ainukeseks elukutsest väljumise võimaluseks on kuskile kadakate vahele sõita, muidu oled mitte ema või elukaaslane, vaid ikka jurist! ( „Lavly Perling soetas pelgupaiga kadakate keskele: maakodudes tulevad inimesed välja rollidest, kus elukutse tõttu ollakse“).
Roll on üldse huvitav asi – meil ei anta neid nagu teatris võimete ja sobivuse alusel, vaid hoopis mingite teiste kriteeriumide alusel. Märkamatuks jäänud kirje „Postimehes“ andis tagasihoidlikult teada, et lõppeval aastal sai Eesti Energia nõukogu väärilist täiendust …Toomas Hendrik Ilvese poja Luukase näol! Eks ole näha, kuidas meie energiamajandus kohe uue hingamise saab…
Kõigele vaatamata selget mõistust, südikust, tahet, usku ja kriitilist pilku saabuval aastal!”
Andres Raid