30.08.2021
Eesti Päevaleht
“Meedia peaks üldiselt aitama kaasa maailmapildi selginemisele, tingivast kõneviisist on paraku saanud kindel ja suisa imperatiiv – ei aita ju! Sel, kes meinstriimi harjunud jälgima, veidi tähelepanelikumalt loeb, süüvib ja järeldab, on läinud üha keerulisemaks.
Tõeline virvarr! Mida loeme?! Ühest küljest jube lugu – „PÄEVA TEEMA | Ujuni Ahmed: suguelundite moonutamine Somaalia kogukonnas Soomes on lapsi ähvardav vägivald – kuid siit loeb ju igaüks välja, et alaealiste edumeelsete soomuutjate suguorganitega tehakse ju meil täpselt sama ja keegi ei ütle, et tegu millegi taunimisväärsega!
Segadus jätkub seoses COVID-iga – üht juttu ajab valitsus (niipalju, kui sellest on üldse võimalik aru saada) ja siis teisalt on jälle asjatundjad, kes neid seisukohti ei jaga, kuid keda keegi ka ei kuula. Loeme: „Õiguskantsler Ülle Madise rääkis ERR-ile, et olukorrad, kus COVID-i tõendit või ka testimist nõutakse lihtsalt inimeste kiusamiseks või vaktsineerima sundimiseks, on vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ja ka põhiseadusega. Tema soovitab kõigil, kes tunnevad, et nende õigusi on riivatud, pöörduda halduskohtusse.“
Kes viitsib, kel on tervist, aega, raha ja usku selleks, et sel kõigel mõtet on? Miks enne ei konsulteerita asjatundjatega, kui suu teevad lahti ka need, kel oleks tegelikult vaja poolelijäänud koolitee lõpuni käia?! Ja siis küsitakse tõsimeeli, et tea, millest see võõrdumine ja võõrandumine küll meie ühiskonnas tuleb – rääkige siis veel noortele, et kõigepealt peaks ikka pisut õppima, kui ametissesaamisel määravad hoopis muud asjad?!
Peaminister esitab argumente, mis ei kannata kriitikat. Milles seisneb tema enda või Kiige vastutus?! Räägitakse vastutuse võtmisest või mittevõtmisest, mis asi see veel on?! Katsuge kohtus seletada, et teie ei kavatse vastutust võtta, ilmselt kohtunikku see arusaadavalt ei huvita ja võimaliku tingimusliku karistuse asemel väänab ta teile hoopis reaalse – äkki jõuab kohale?!
Üks pealtkuuldud kõnelus kohviku ukse peal iseloomustab asja paremini kui miski muu. „Näita tõendit!“ „Aga seaduse järgi te ju ei tohi küsida, või on teil äkki delikaatsete isikuandmete töötlemise miski litsents?!“. „Käsk on selline“ „Aga see ju seadusevastane!“ „Tean, aga mis siis!“ Seega – kui seaduserikkumist nõutakse kõige kõrgemal tasemel, siis elu lihtsuse huvides võib ja on aktsepteeritav? Poest veinipudel hõlma all välja hiilida on ju lihtsam, kui kassasabas seista – sellest, et te seda lihtsalt elu lihtsustamise huvides tegite, ei saa ei turvamees ega hiljem ehk kohtunik küll kuidagi aru…
Madise jätkab: „Õiguskantsler Ülle Madise leiab ERRile antud intervjuus, et varjatud vaktsineerimise kohustust Eestis sisse seada ei tohi. Tema sõnul on maailmas end õigustanud vaktsineerimise vabadus“.
Mis ma siis järeldama pean? Madise ei tea midagi ja Kiik seevastu teab? Mõlema CV-d vaadates löö või maha, ei usu!
Kui mittevaktsineerituid kui ebateadlikku elementi on vähem, siis kus on õigusvolinik Pakosta, kõik vähemuste kaitsjad – appi, kiusatakse!
Segadus jätkub ka muude teemadega – nüüd siis teame sedagi, miks kogu seda Afganistani jama vaja oli – põhjus on… rohepööre! Loeme: „Taliban istub Euroopa rohepöördeks vajalike mineraalivarude otsas“
Meie au ja uhkus aga on asunud solvama meie liitlasi, lugeja ajab arusaamatusest silma kissi – mis nüüd lahti?! Aga ju Kadriorus teatakse, lisaks ei vahendanud ka keegi Kaljulaiu seisukohti Ukraina väljaandele antud intervjuus, kus ta teatas kohalikele, et on kindlalt soovitanud kõikidel Ukrainasse mitte investeerida – kuhu kadus suur armastus??
Midagi head võib siiski leida. Kujutlege vaid põhiseaduse muudatust – valivad vaid vaktsineeritud või need, keda Lanno lubab valima. Õnneks on kuskil päris mõistus ka ikka säilinud, sest valimisteenistus lükkas ettepaneku resoluutselt tagasi.
Kus on selle segaduse juured, kust see alguse saab? Julgen oletada, et lihtsas harimatuses ja inimlikus rumaluses, lehetegijate, ammugi riigiametnike jaoks, peaks see olema siiski tabu. Kui Päevaleht tõsimeeli avaldab selliseid Tuuli Jõesaare kirjutisi, siis saab aru sellest, et autor pole Turgenevist ise ei aru saanud ega teksti mõistnud – see pole tekst lastele ja kui sellest lapseseisusest pole vaatamata elatud (eksisteeritud) aastatele ikka veel üle saadud, on pisut kurb. Soovitaks koomikseid või värvimisraamatut…”
Andres Raid, ajakirjanik
