21.03.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Sõda käib, muuks ei ole enam ainest ei meedias ega eravestlustes. Emotsioonid on laes ja need on kahjuks igasuguse kaina analüüsi ja isegi olukorra lihtsalt adekvaatselt kirjeldamise ja tajumise suurimad vastased. Ei saa ju kirjeldada näiteks soolhappe ja tsingi vahelist reaktsiooni, olles ise tsink või hape, emotsionaalne kaasatus ja pooltevalik välistab ratsionaalsuse.
Mida oleme meie saanud ja millest ilma jäänud?! Sotsiaalsed pinged ühiskonnas kasvavad ja mis nendega peale hakata, ei tea keegi. Isegi selle fenomeni enda olemasolu on midagi taolist, millest ei sotsiaalministeeriumis ega RK sotsiaalkomisjonis ettekujutust ei ole.
Aga on veel midagi, mis on toimumas ja see on meie keele ja sellega koos ka identiteedi erosioon. Tallinna Ülikooli õppejõud (!!!) Crandall ajab meid otse belligerendi staatusesse, rääkides hävituslennukite saatmisest Ämarist otse sõtta! Tore õppejõud, tema arusaamise järgi ongi normaalne, kui rahvusriike pole ja kõik on ilus ja globaalne! Otse – uus maailmakord tuleb, väikeriikidele võib see valus olla, kannatage ära! Vaesed üliõpilased…
Hea küll, üks õppejõud või propagandist ees või taga. Eesti keele arengutendentse mõjutab administratiivsete meetoditega Eesti Keele Instituut. Selle üle-eelmine juht oli bioloog, siis sai sinna õnneks tõsine keelemees ja temast oli vaja mingitel põhjustel kiirelt lahti saada.
Palju hullem, kui sada kohvimasinat, oli Mailis Repsi puhul see, et ta laskis instituudi rektoriks saada IT-inimesel, kel keele laiem taust ja tundmine paraku puudub. Tõsi, mööndusena tuleb siiski ära mainida, et riigiametnikke (kõrgemaid) sorteerib enda arusaamade kohaselt Riigikantselei vastav allüksus – nende valikute põhjal võib ühtteist öelda selle allüksuse enda kohta.
Uus EKI direktor võttis hiljaaegu avalikult sõna sinatamise teemal – teeme kõik ümber, hülgame senise konteksti ja hakkame popilt kõiki sinatama! Oleks lootnud mingitki akadeemilisuse järgi lõhnavat kirjutist, mingitki analüüsi või sünteesi – paraku ootas pettumus. Oli ametniku moe- ja poliitvooluses püsiv sõnavõtt, täis vasturääkivusi ja kultuurikonteksti, siinsest arhetüübist ja etnosest rääkimata – neist oli kõigest kaarega mööda mindud. Ikka lihtsamaks, lihtsamaks – teiste jaoks ongi kuidagi keeruline ja see ei ole autori (EKI direktori) arust „OKEI“.
Autor võiks alustada sissejuhatusest keeleteadusesse ja siis oleks ehk vaja vaadata, kuis edasi. Müüre ei saa laduda, kui vundamenti pole ja hoiakud on väärad, kirjutada ja kõnelda ei saa, kui tähti ei tunne süntaksist pole midagi kuulnudki.
Autor kaitses magistritöö pealkirjaga „Metoodika kasvatusväärtuste automaatseks eraldamiseks online-meediatekstidest“ – juba see tekitab küsimusi ja neid on palju. Töö ingliskeelses versioonis on, muide, metoodikast märkamatult saanud juba metodoloogia (kaks täiesti erinevat asja). Küsimusi jätkuks ka doktoritöö kohta (Ka tõlkija on inimene: mitmekeelse oskussuhtluse instrumentalistlik käsitlus”) – “translator” tähendab ju vaid kirjalike tekstide tõlkimist!
See ei ole norimine ja on suurepärane, kui meil keegi tegeleb meil IT valdkonna oskussõnavaraga. Paraku ei piisa sellest pädevusest ja mingist poliitilisest lojaalsusest automaatset administratiivset õigust korraldada mingitest hetkeoludest lähtuvalt meie emakeele pidevat „arendamist“.
Juba Sutropi ajal, muide, oli EKI-l suisa keelatud seaduste tekstide kommenteerimine, ei olevat „ette nähtud“. Seadusi võib seega välja anda ükskõik milliseid ja kuitahes segaseid – tavainimene ei peagi neist aru saama! Keele kallal pidev vägivaldne toimetamine diletantide poolt lõhnab aga pahasti nagu kellelgi „ratsionaliseerijal“ juhtus…
Istus teine ja vaatas pliiatsit. „inimene ei kirjuta ju kunagi pliiatsit lõpuni, miks seal peaks siis süsi lõpus olema? Maha võtta ja saavutada kokkuhoid!“ Istub edasi ja nuputab – kui nüüd sütt tagumises otsas sees enam ei ole, siis milleks seda toetav puust ümbris?! Maha! Kokkuhoid! Ja nii edasi, kuni ühel hetkel pliiatsit enam ei olnudki…
Sama paistab terasemale vaatlejale silma ka seoses siia suunduvate põgenikega – kui iga kümnes hakkab olema pagulane, siis kuidas mõjub see siinmail vanuserühmas 10-50 meie rahvusele tervikuna?! Kuis mõjub meie keelele see, et pooled kooliminejaist on umbkeelsed?! Sellisel kujul on oht, et ei keel ega rahvus ei pruugi sellest enam endisena välja tulla. Lugedes aga Klaus Schwaabi – nii ongi ette nähtud?!
Andres Raid, ajakirjanik