23.10.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
„Vaadakem meid ümbritsevat pisut teisest vaatenurgast – jutt on muidugi kriisist. Kõik on juba paraku harjunud nii tüüpilisteks saanud süüdistuste, õigustuste, vabanduste ja korraldustega. Kui nende tähendusse süüvida puhtsemantiliselt, avaneb aga uus ja seni avamata perspektiiv ehk vaatenurk ning see ei ole ilus.
Mis on praeguste rakendatud abinõude otstarve (mitte eesmärk – eesmärgid on subjektidel ehk inimestel, kes neid abinõusid rakendavad)? Valdav on põhimure – surve haiglatele, süsteemi ülekoormatus ja sellest johtuv võimetus adekvaatselt hädadele reageerida.
Süsteem on meie puhul võtmesõna, alustagem pisut eemalt.
Maailm tunneb laias laastus ja väga üldistatult kahte tervishoiumudelit. Neist üks on umbes kolmandiku võrra suurem, kui aktuaalne vajadus, kogu aeg on olemas reserv, mida saab kasutada kui midagi peaks juhtuma. See on omane eeskätt autoritaarsetele süsteemidele, mis toimivad ebakindluse tingimustes, kus iga hetk võib vallanduda mäss, sõda, epideemia või teab mis veel – kohe on kannatanutega tegelemiseks reserv.
Seevastu stabiilsust (kasvõi näilist) nautivates liberaalsetes süsteemides on kõike niipalju, kui hetkel vaja ja kuna torme pole ette näha, siis milleks neid reserve omada! See iseloomustab ka praegust Euroopat – toime tullakse ja arvestatakse minimaalselt vajalikuga ja põhjenduski on justkui arusaadav – milleks raisata!
Paraku näitab nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka meie endi praegune praktika, et pisemgi ülekoormus toob kaasa tõrke süsteemi toimimises. See on kaasa toonud suisa kurioosumeid – Bretagne` s ühes maakohas, kus eakas arst, kes polnud ise vaktsiinidest vaimustatud, lubas üldse tööl lahkuda. Kogukond polnud sellega omakorda nõus ja nõudis resoluutselt jäämist – doktor tõi ohvri, laskis end süstida ja jätkas sajatuste saatel oma igapäevast tööd.
Kuidas jõuti meil niikaugele võimu vahetuse juures, et meditsiini asuti piirama ja isegi kokku tõmbama? Ettevalmistust võeti maha, spetsialiste koolitati samuti vähem – kokkuhoid ühest küljest, kuid…
Eestis oli haiglakohti küllaga, tohtreid ja muud personali samuti, Viljandi ja Võru tõesti suured haiglad olid valmis vastu võtma lugematul arvul sõjaolukorras kannatanuid isegi Leningradist ja selle ümbrusest – selle arvestusega need ehitised selliste suurtena ehitatigi.
Aga seejärel tõmmati koomale haiglavõrk – koonduti suurematesse keskustesse ja see protsess jätkub tänase päevani ja ükskõik millise jutuga selle protsessi vajalikkust põhjendatakse on tulemus ikka üks – juurdepääs arsti juurde väheneb ja sedakaudu väheneb ka elanikkond väljaspool keskusi, kaovad siis ka koolid jms.
Vaadake või Kose kopsusanatooriumi – oli suur ja uhke, täiesti toimiv raviasutus, see koondati viie palati peale, tänaseks on temast jäänud vaid mälestus.
Medpersonal vananeb, õpetab siiski samas välja ka noori tulijaid – pealt 65-sed ei peaks ju enam epideemiate korral nende keskmetes askeldama, aga meil on see paraku nii.
Ja nüüd võiks keegi otse välja öelda ühe ilmse tõsiasja – sihiks pole praegu mitte inimeste tervis, vaid pange tähele – haiglate koormuse vähendamine. Seega on arusaadav, et süsteemile (antud juhul valitsus) on tähtis mitte kellegi tervis, vaid selle süsteemi toimimine, mille stabiilsust ähvardab sellesama süsteemi ühe osise võimalik kokku kukkumine ja ühes sellega kogu süsteemi kõigutamine.
See ei ole enam meditsiin selle klassikalises tähenduses, kus „me teeme sinu terveks“, siin on tegemist vastuoluga haiglasüsteem versus patsient, ikka „mitte üle koormata veel koondamata personali“ ja sel viisil polegi kogu süsteemi ülesandeks muu kui tollesama riigiaparaadi kaitse. Küsimus ei ole asetatud nii, et säilitada siin elu, vaid säilitamisele kuulub hoopis süsteem ning ühe süsteemi kollaps võib kaasa tuua terve aparaadi kollapsi.
Siit paistab välja veel üks põhimõte – riigile pole vaja hüsteeriat ega kõikumist – homo sapiens kui selline kaotab neis tingimustes nii tähenduse kui ka olulisuse. Hüsteeria on aga kerge tulema, kui masside teadvusesse jõuab teadmine, et meditsiin enam ei toimi.
Siinsete reformide ülesanne oli suuresti see, et kõik „liigne“ tuli ära koristada.
Meil räägitakse viimasel ajal palju pidevalt suurenevast sõjaohust – ühes võib kindel olla, et praeguses seisukorras tabab meie meditsiinisüsteem tõesti kokku – mis asi on sõda? See on muudele asjadele lisaks ka traumaepideemia, konfliktiks valmistumine eeldab aga igal juhul reservide olemasolu. Praegune seis näitab, et seda pole ja süsteemi eelistamine inimesele ei pruugi samuti eriti meeldida, eriti juhul, kui see teadmine „kohale“ jõuab.“
Andres Raid, ajakirjanik