Delfi “Roheportaalis” ilmus väike ja paljudele märkamatuks jäänud, kuid ülimalt märgiline artikkel. Selles on kokku võetud sisuliselt kogu tänane Eesti majandusmudel ja just selles tasuks põhjusta otsida sellele, et oleme reaalset väärtust omavate küpsete viljade asemel rahuldumas vaid idudega.
Kõik, mis omab reaalset väärtust, läheb minema ja sama käib ka teaduse kohta. Eestis on vaid mõned üksikud kehtivad patendid tohutu hulga kõrgemate õppeasutuste ja ülikoolide juures – Eestis peetakse otsekui auasjaks mingit „osalust“, mille puhul Eestisse jääb kohe kustuv ajakirjanduslik kuulsus ja laborisse arvuti poolt toodetud soojus.
Kokku pannakse detailid kuskil mujal ja kasum läheb samuti mujale, siinsed Skandinaavia pangad on seejuures kui õpikunäited – pankadele on õigus antud isegi Eestis kaudseid makse kehtestada, ehkki see olevat kirjade järgi meie parlamendi prerogatiiv. See mudel on kustumise kurss uhke näoga ja kõige hämmastavam on, et seda peab meie valitsev seltskond täiesti normaalseks, sest isiklikku toimetuleku mõttes on see igati toetav.
Seepärast ongi mõistetav, et oma tööstuspotentsiaali ja ajusid ei kasutata, ehkki mõlemad on meil täiesti olemas, seni veel. Seepärast on kõigil kaelad kõveras ootamas Gasobersturmbannführer von der Leyeni käske-korraldusi mida võetakse kui issameiet, igasugune oma mõte, kuitahes hea, ei kõlba ja pisemgi iseolemise ilming kantakse kohe kas lamemaalisuse või putinluse arsenali hulka kuuluvaks. Väär autoriteetide süsteem oli üks põhjusi, mis lagundas NSV Liidu ja on suisa relvastamata silmaga näha, kuidas see praegu nii meie olemist ja tegemist murendab.
Aga maakera on muutumas, kas meil on arvestatud võimalike arengutega või on kõik munad ühes korvis olukorras kus nii korv kui ka munad on raske raha eest liisitud?! Maailmas on välja kujunemas alternatiivne turu- ja finantssüsteem, BRICS laieneb otsustavalt ja pole ime, kui Toompeale oleks see üllatus.
Midagi võib juhtuda juba novembris, kui USA-s on valimised ja on olemas tõenäosus, et senine aruandevaba Ukraina toetamine võib hoopistükkis otsa saada, mida siis meie neis uutes ja muutunud tegema hakkame?!
Meil oli ju alles kõik korras, võimsused, varustuskindlused varud ja lepingud ja muud loosungid – nüüd selgub, et pole see asi nii kindel ühti. Kes siis hämas või otseselt valetas? Kas saadakse aru, et igasugustest solidaarsustest ja sõprustest on asi kaugel, kui asi puudutab äri?!
Alles nuttis Habeck, et USA gaasihinnad on astronoomilised ja nüüd palub Prantsusmaa majandusminister USA-d gaasihinda madaldada ja teeb seda loomulikult tulemusteta. Osta või pühi suu puhtaks – nii lihtne see ongi! Ja kui Prantsusmaa või Saksamaa võibki midagi maailmas kohati midagi nõuda, siis meil see võime puudub, olgem ausad ja omandatagu vähemalt see võime tõsiasjadele ausalt otsa vaadata.
Üsna õpetlik peaks olema äsja ma lühikeseks jäänud karjääriga Liz Trussi lugu. Kogemusteta aktivist, kelle tegevus viis Suurbritannia olukorda, millesse isegi kapral Aadu teda viia ei suutnud. Õppetund missugune, kuid paraku ainult neile, kes õppida tahavad ja viitsivad ja nendega on meil pisut pahasti.
„The Washington Post“ avaldas suhteliselt hea nimekirja tema enam kui küsitavatest initsiatiividest ja siia lisaks oleks ehk õpetlik ülevaade sellest, kuhu Albion aktivisti eestvedamisel on langenud.
Liz Truss juhib pika puuga negatiivset edetabelit peaministri ametis olnud isikute hulgas arvestades ametiaega (toorid):
– Liz Truss – 44 päeva 20. oktoobrini 2022
– George Canning – 119 päeva, 8. augustini 1827
– F.J.Robinson Goderich`i I viskont – 144 päeva kuni 21. jaanuarini 1828
– Bonar Law – 211 päeva kuni 21. maini 1923
– William Cavendish Devonshire`i IV hertsog – 225 päeva kuni 29. juunini 1757
Andres Raid