Meie igapäevane uudis meinstriimis on muutunud huvitavaks seetõttu, et vaatamata oma suhteliselt sagedasele asjatundmatusele pakutakse aeg-ajalt huvilistele ühtteist märgilist.
Hakka või uskuma, et meie valitsejad (võiksid ja peaksid olema juhid) elavad teises reaalsuses või tajuvad seda reaalsust kuidagi ebaadekvaatselt.
Eesti taasiseseisvumisel oli üheks edumeelseks sihiks sotsialistliku plaanimajandusele lõpu tegemisele ja normaalse turumajanduse juurutamine. Asi hakkaski selles suunas liikuma, vastavad tekstid ilmusid ka kooliõpikutesse ja kõik toimis progresseeruvalt kuni Eesti liitumiseni EU-ga. Klassikalise turumajandusega oli osaliselt lõpp, sest kõikvõimalike kvootide kehtestamine klassikalisse turumajandusse ei mahu.
Praegune olukord on hoopiski erandlik, sest otsused on poliitilised ja endale sageli otseselt kahjulikud. Turumajandust ei ole, rahvas elab selle vaikselt siunates üle, sest mentaliteet „peaasi, et üleaedsel kehvasti on“ pole kuskile kadunud. Kui naudingut pakub kellegi plindris olek, kasvõi näiline, lisaks on see schadenfreude (kahjurõõm) rõõmudest kõige suurem, on lugu tegelikult kehvapoolne.
Muide, see suhtumine on meil üleüldine – isegi spordikommentaatorid arutlevad, et „kui nüüd selle eespool olijaga midagi juhtub, vaat siis on ka meil võimalus“. Teiste hädadele oma õnne ehitada pole teab kui ülev ettevõtmine.
Aga – turumajandust meil enam ei ole. Või siiski kellegi meelest ikka on?! Kaja Kallas peaministrina annab teada: „Meie energiasüsteem on üles ehitatud turu- ja konkurentsipõhisusele ning riik sekkub läbi turukeskkonna loomise ja turutõrgete ületamiseks“.
Huvitav, esimene pool lauset annab teada, et turumajandus on ikka olemas ja lause teine pool annab samas teada, et riik seda turukeskkonda alles loomas on! Saa siis aru…
Häda on muidugi suurem ja üleilmne, õnneks on süüdlane teada. Süddeutshe Zeitung annab teada, et süüdi on kõiges Türgi, India ja Hiina ja Brasiilia, kes ei lase sanktsioonidel toimida ja millegipärast mõtlevad ka oma majanduse ja rahva toimetuleku peale.
Tundub siiski, et mõistus pole maailmast otsa saanud ja erinevalt kõikuva tervisega Bidenist on näiteks USA kongressi liige Marjorie Taylor Greene (Rep) otse öelnud, et tohutu abipaketi (40 mlrd dollarit) näol on tegemist suuresti rahapesuga kõigepealt.
Meil aga, selle asemel et midagi praktilist ja toimivat välja mõelda, selleks, et OMA inimesed järgmise talve kuidagi üle elaksid, tegeldakse oma kütuste ja tegelikult toimivate meetmete tõrjumisega, olgu selleks kasvõi maksupoliitika muutmine või ebapädevate ametnike väljavahetamine.
Andres Raid, ajakirjanik
