31.08.2022
Peavoolumeedia puhul kehtib reegel: kui veerandi jutust usud, oled ka poolega petta saanud. Pilt on illustratiivne.
Huvitav on see maailm, paljude jaoks ka hävitav. Me võime kuitahes palju irvitada näiteks suure tagumikuga USA armeenia juurtega seltskonnatähe Kim Kardashiani üle ja samas imetleda USA poliitikatippu Hillary Clintonit, kuid need imetlejad ja irvitajad peaksid pisut oma arusaamasid korrigeerima. Nimelt – kuna mõlemad nimetatud on ettevalmistuse poolest juristid ja nende omavaheline mõõduvõtt juriidikas lõppes hävitava kaotusega Clintonile, Kardashian on targem!
Prantsuse president ei näi samuti kuigi teadlik isegi oma riigi ajaloost olevat – hiljuti teatas ta Alžiiris, et just Prantsusmaa lõi kohaliku rahva ja pole ime, et ligi 2 miljonit kohalikku maha nottinud riigi president sõna otseses mõttes teatud kohta saadeti.
Asi on läinud niikaugele, et LGBTQ+ on omavahel kah tülli pööranud, Cardiffis toimunud pride`il ei lubatud sellest osa võtta lesbidel, sest see olevat hoopis gay-de üritus ja kõigest.
Meile pakub meinstriim aga otsest valet – tänane „Päevaleht“ pakub lugeda UURINGUST olukorras, kus igasugused ühiskonnaalased uuringud on Eestis juba paarkümmend aastat tagasi lõppenud ja neid lihtsalt ei ole! See viitab sellele, et isegi ajakirjanikud ei tea enam, mis asi on uuring ja kuidas erineb see küsitlusest, loendist, kirjeldusest ja nii edasi. Läbiviidud küsitlus võib heal juhul kujutada endast üht lähtekohta uuringuks ja ei enamat. Küsitlus pole mitte midagi enamat, kui üks algandmete kogumise meetod uuringu jaoks.
Tundub, et usaldamatus peavoolu vastu on üldisem ja süvenemas. Nat Parry on sel teemal kirjutanud selgelt ja lühidalt. Tuleb välja, et ameeriklased usuvad peavoolu üha vähem ja see uskujate protsent on tänaseks rekordiliselt madalal – kõigest 11%. See 11 käib televisiooni kohta ja lehtede suhtes on see kõrgem küll, kuid madal sellegi poolest – 16%. Gallup näitab seda enam kui kujukalt. Uskumise kõrghetk oli 1979. aastal, mil peavool nautis uskumist tervelt 51% ulatuses, sellest ajast on asjad peavoolu jaoks läinud ainult hullemaks. Pöördelised momendid olid 1981 ((Reagani aja algus) ja 1987 (Iraani kontrate afäär).
„The New York Times“ avaldas 1971. aastal nn Pentagoni paberid, milles näidati ära, et Johnsoni administratsioon oli rahvale süstemaatiliselt valetanud Vietnami kohta ja sama käib ka Kongressi kohta. „The Washington Post“ vastas samaga ja tõi välja FBI ja CIA salaoperatsioonid, milles infiltreeriti agente sõjavastastesse ja muudesse tsiviilorganisatsioonidesse. Kartmatult toodi välja ka samade organisatsioonide salajaste palgamõrvade programm, mida CIA nimetas „Family Jewels“. (Samal teemal: JOHN KIRIAKOU: J Edgar Hoover’s Evil Brainchild and MLK & Fred Hampton Versus J Edgar Hoover].
Mida ebausutavamaks muutub peavool, seda raevukamalt rünnatakse kõike seda, mis peavoolust mingilgi viisil erineb. Siin Eestiski on see selgelt tajutav. Sisusse reeglina ei tungi keegi, argumenteeritult ei vaielda ja lähtutakse üldiselt pikas perspektiivis hukatuslikust dominandi kehtestamise strateegiast, ja see on vaid vesi alternatiivide veskitele.
Andres Raid, ajakirjanik
