25.03.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Peavoolus ilmus üsna tavaline ja mitte eriti tähelepanuvääriv artikkel selle kohta, et me peaksime vähem lastele rääkima sellest, mis õige ja mis vale. Toetada tuleb tegevusi, mis initsiatiivi ja julgust vajavad.
Paraku lonkab see üleskutse kahte jalga ja tunda on, et vähegi teaduslikum käsitlus ja arusaamine puudub, see puudutab ka meie praegusi „haridusjuhte“.
Kujutlege vaid pilti, et indiviid ei teegi vahet, mis hea ja mis halb, tähtis on tegevus, mis nõuab julgust ja initsiatiivi. Kas keegi ütleb, et naabri garaažist niiduki virutamine neid kahte nimetatud asja ei nõua?! Ja küsib siis süüdlane vahelejäämise korral, et kas see tegu oli siis vale, kust mina teadma pidin?!
Motiveerimine ja stimuleerimine on ammu sassis nii ametnikel kui ka ajakirjanikel, klassifitseerimisest ei maksa üldse kõnelda. Kasvatamine pole oluline, tähtsad on väärtused ja needki muutuvad igapäevaselt vastavalt jälle kellegi „autoriteedi“ poolt väljaöeldule.
Väär autoriteedisüsteem oli üks faktor paljudest, mis Nõukogude Liidu lagundas, tänagi kummardatakse sageli nende ees, kes seda kuidagi ära pole teeninud ei oma ettevalmistuse ega senise tegevuse põhjal. Entusiasmist ja aktiivsusest neis sfäärides ei piisa ja tegelikult teavad ju kõik, et aktiivse diletandi puhul tuleb tema stimulatsioon nulli lähedal hoida – vähemalt ei keera mingit järjekordset rumalust kokku.
Ülaltoodu ei kehti artiklis kirjeldatud ilmselt tubli ja südamliku inimese kohta, ei ole tema süüdi, et ta sellisele ametikohale sellise ettevalmistuse tasemega on määratud.
Sõnavaht, mis on kaunistatud moefraasidega, on ammu asendanud mingigi asjalikkuse. Ametisse saanud diletandid tõrjuvad kõrvale ja suruvad maha vähimagi asjatundlikkuse ja neis tingimustes pole imekspandav, et asjatundjad taanduvad, löövad käega ja lihtsalt loobuvad.
On olemas ju lihtne viis asjades selguse saavutamiseks.
Esiteks määratletakse asja või nähtuse sisu – mis asi see selline on?! Valdav osa inimesi tegeleb meil ju pidevalt küsimustega, mida tegelikult ei olegi – demokraatia, vabadused, haridus. Igasugused küsimused nende määratluste kohta põrkuvad raevukale vastuseisule ja sageli muutub küsija naeruvääristamise objektiks, ametikoht ju võimaldab, partei ja press toetab! Meeles tasuks seejuures pidada, et ühest vaatepunktis asjade olemuse tabamiseks reeglina ei piisa.
Teiseks peaks kindlaks tegema, milline see kõnealune asi või nähtus on. Milline on selle kvaliteet, on ta ilus, tugev, püsiv, usaldusväärne, süsteemne etc etc.
Kolmandaks oleks vaja kindlaks teha, kas kõnealune asi või nähtus on üldse inimlik, sobilik ja vajalik!
Oludes, kus kõik on suhteline, kus homme on isegi arusaamad ja hoiakud teised, pole mingist stabiilsusest mõtet rääkida.
Oludes, kus mõistuslikku ja teaduslikku lähenemist jääb üha vähemaks pole mingist tegelikkuse taastootmisest mõtet rääkida. Tegelikkuse on asendanud näilisus – oma arvamus, isegi kui see on tõene, hoitakse repressioonide hirmus endale ja räägitakse kooris kaasa kasvõi kõige suuremat jampsi, esialgu punastades, siis harjudes ja mis kõige hullem – leppides.
Asetage nüüd see kõik meie Põhiseaduse preambuli konteksti ja see pilt ei ole mitte kuigi innustav.
Andres Raid, ajakirjanik