„Eestis on õnneks veel neid inimesi küll, kes peavoolu jälgivad ja seda mitte kõike puhta kullana ei võta, vaid on säilitanud terve mõistuse ka paigus, mis paljude edasijõudnute arvates vaid „miski kolgas“ on.
Loeb üks selline terane teateid antud juhul Lõuna-Eestis ja ei jõua muljeid jagades ära imestada – mis ajast Soome meile midagi võlgu on ja mis kõige toredam – veel aruandekohuslaseks on muutunud?!
Soome on ju ometi suveräänne riik, oskab seda hinnata ja saab sellest enamuses ka südames aru, tõuseb kaevikust vähemusele vaatamata, sest ta teab – „on pakko“, ehk peab! Tal on „koti, kirkko ja perhe“ ja see on väärtus, mille nimel ta sõdib, sünnib, leiutab ja loob. Ta otsustab ise, ei poe ja lähtub ju OMA riigi huvidest ja nii ka käitub!
Me oleme siin sageli vaid ilkunud, põhjas on meil põder, idas on vant ja lõunas kuuevarbaline, krundinaabrit tuleks loomulikult pikalt enne teibasse ajamist loomulikult võimalikult efektiivselt mõnitada, aga vaat ülemuse ja peremehega tuleb hästi läbi saada, sest kuidas too ikka muidu teada saab, et üleaedne selline molkus on!
Ja loeb too huviline „Lõunas“ meediast: Kaja Kallas kirjas Soome peaministrile: hea Sanna, meil on kiire, tuhanded pered ootavad
Kus su väärikus on?! Taas oma rahvas ootama kellegi vastutulekut ning armulikkust, selle asemel, et 24/7 tegelda sellega, milleks ametikoht otsekui kohustaks – st olukorra loomisega, kus kellelegi polegi vaja mujale teenistusse minna, sest omalgi kõik võimalused loodud vähemalt inimväärseks toimetulekuks. Sellest meil paraku juttu ei ole, ikka käsi pikal ja selg küürus.
Moonaka puhul väärikusest rääkimine oleks aga selgelt kohatu, eriti moonaka puhul, kes selle positsiooniga mitte ainult rahul ei ole, vaid seda suisa naudib.
Rahvusringhäälingus räägiti laupäeva hommikul, et see on ju normaalne, kui peaminister rahva nimel ja tahtel selliselt käitub. Vaevalt, et rahvas mujal töötamise paratamatusest vaimustuses on ja ERR-i poolt seejuures mingitele uuringutele viidata on juba hoopis valelik, sest mingeid ühiskonnaalaseid uuringuid pole Eestis viimase kahe aastakümne jooksul lihtsalt läbi viidud.
Pööras too kodanik veel paarile asjale tähelepanu. Elupäevad ja seda mitme põlve jooksul metsade keskel elanud loodusega sina peal olnud kodanik ei jõua ära imestada, kui loeb:
Kes need veel sellised on, kes end rohelisteks nimetavad? Mis mõtted ja seejuures niivõrd erilised, neiul siis peas olid? Miks pole maailma teadusüldsus ja Nobeli komitee, Bilderbergide klubi ja Rotschild ise sellist autodidakti, kel isegi keskkooli lõpetamisega raskusi oli, tähele pole pannud?
Nägi too terane „pärismaalane“ paberist poekotti, milles kiri – „Mind kotib loodus“ „…meil siin kasutati kõigepealt moodsas keeles seksuaalakti tähistava sõnaga ja alles siis tuli vist seal Tallinna pool selle asemele „kottima“, sünonüümina sõnale „huvitama“. Seega – paljudes Eesti paikades ei taheta kuidagi leppida sellega, et loodus nendega vahekorras on, veider kuidagi.
Ja lisas lõpetuseks, et oli siis nüüd lõpuks vaja Strandbergi Kuku raadios, ütlemaks välja seda, mida iga vähegi maaga kokku puutunud isik loomulikuna võtab – metsa ei saa istutada, vaatamata sellele, kuipalju ametnikke seda ka ei kinnita ja meinstriim tõrkumata paljunda. Mets on kooslus ja terve süsteem kogu oma mitmekesisuses, see ei ole vaid tihumeetreid ja eurosid tähendav statistika. Lisas lõpetuseks – „kas on täiesti segane jutt või?!“
Andres Raid, kolumnist