Lõpp isetegevusele! Enam ei pea oma ajunatukest piinama normaalses peas aeg-ajalt tekkivate mõtetega selle kohta, kes sa niisugune oled ja mis su missioon siin maailmas üldse on.
Need mõtted on inimkonna arukamat osa piinanud aastauhandeid ja nüüd on sellega õnneks lõpp, vähemalt meie jaoks. 13 miljonit maksma läinud ülimalt originaalne „Welcome to Estonia“ pole enam aktuaalne ja uued instruktsioonid on saadaval juba maakeeles, ehkki räägivad üksteisele vastu. Kõigepealt – eestlased on kõik need, kes end eestlaseks peavad!
Loeme uudisest: „Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) eestvõtmisel Eestile kolmandat brändiloomise katset ellu viiv loovrühmitus Eesti Disainimeeskond jõudis oma tegevustega nii kaugele, et sõnastas eestlaseks olemise põhitunnused ning selle, mis tonaalsusega me endast välismaale rääkima peaksime.“
Kõigepealt saame oma üllatuseks teada, et oleme ainulaadsed juba selle poolest, et „mõtleme oma peaga”. See pea on aga põhjamaine ja põikpäine, mis ei usu ettekirjutusi“. See tähendab muuhulgas ka seda, et ka brändi(rummi?!)meeskonna poolt kirjapandut ei saa ega peagi armastama. Sellele on samas aga vabandus olemas, „sest me ei jutusta pikalt, vaid asume kohe asja kallale“. Maailma läheb sõnum, et „oleme inimkonna teerajajad e-ühiskonna küsimustes“ ja see, et reaalses elus ja ühiskonnas hakkamasaamisega on raskusi, loomulikult äramärkimist ei leia. Veel saame teada, et olema küll hajusad, kuid kui vaja tuleme kokku ja „teeme ära“ – kellele ja mille pärast, jääb igaühe enda otsustada.
Loeme edasi: „Lisaks on brändimeeskond sõnastanud selle, kuidas me võiksime endast kirjutada“. See on samuti innovaatiline (innovatsioonita seejuures, sest innovatsioon tähendab midagi muud): Pikemalt lahti kirjutatult aga nii: Kirjuta sisukalt ja sõbralikult, samas tee ruttu (st lühidalt).
“Näide: Eesti uuendusmeelsusest rääkides too konkreetseid näiteid, näiteks Arvo Pärt kui innovaator muusikas, kes on loonud kellukestest inspireeritud tintinnabuli-stiili“. Mis stiil see on ja mis siia need kellukesed puutuvad, pole tähtis ja kuna kõik peab käima lühidalt, siis seletusi polegi vaja.
Edasi ikka lühidusest lähtuvalt: „Lühidalt. Piira tekstimahtu, sest lühike jutt on meile omane. Isegi pikema teksti puhul olgu mõte täpne ja selge. Kõige avamise asemel ärata huvi.“ Selge, huvipuuduse all ei tohi keegi kannatada. Huviharidus (mida see tähendab, teab küll vist keegi anonüümne ametnik HM-s) tuleb eesliinile nihutada ja selgeks saab ka see, et teiste puhul võivad pikemad tekstid olla ilma igasuguse mõtteta ja selgusetud, siis meie puhul on teisiti. Ikka eristuvalt, nagu õpetatud.
„Pole mõtet rääkida sellest, mis teistel ka on, pigem mõjub meie eelistele keskendumine. Näide: Eesti metsarohkusele viitamisest on kõnekam fakt, et 40 protsenti meie metsast on sertifitseeritult mahe.“ See lähenemine garanteerib teile eripära igas seltskonnas, olukorras ja kontekstis. Teised räägivad armastusest või Sneydersi maalidest, teie korrutate vaimustunult seda, et meie mahe mets on sertifitseeritud. Võite kindel olla, et eristute. Ja lõpuks – fundamentaalne.
„Mõistet «väike» kasutame Eestist rääkides ainult siis, kui see on eelis. Näide: vihmasadu tähendab, et seened kasvavad, ja tugev tuul aitab lohet lennutada.“
Võtme ülaltoodud enam kui küsitava väärtusega instruktsiooni avamiseks leiame aga ilmselt teksti lõpust:
„Pool aastat ja 200 000 eurot kulutava töö tulemusena peaks aasta lõpuks valmima digitaalne keskkond, kus asuvad meie riigi tutvustamiseks vajalikud tööriistad – sõnumid, faktid, esitlused, videod, fotopank.“
Härrased vannutatud mehed, kõik alles algab.
FOTO: PM/Scanpix (illustreeriv)