19.07.2022
Noam Chomsky.
Noam Chomsky, tuntud Ameerika lingvist ja ka ühiskonnategelane, on toonud välja kaasaegse massimeedia viis filtrit. Visioon näib olevat üsnagi universaalne ja tunde järgi peaks sobima ka meile.
Paraku peame neil puhkudel rääkima ikka konjuktiivis, sest ühiskonnaalased uuringud on Eestis juba üle kümne aasta tagasi lihtsalt lõppenud ja ei ole sugugi kindel, et leidub seda kontingenti, kes on suutelised neid uuringuid korraldama, st valdavad nii vastavaid metoodikaid kui ka meetodeid ning omavad seega vastavat kompetentsi.
Esimene filter on omand. Nagu juba tavaks saanud, on massimeedia vahendid reeglina ise suured korporatsioonid ja sageli on nad veel lisaks ka suurte kontsernide osad. Mis nende suurim eesmärk on?! KASUM. Saab kohe selgeks, millele on meedia fokusseeritud – see ongi kasum ja ei muud ning selle poole püüeldakse iga hinna eest. Kriitiline ajakirjandus on teisejärguline, huvide tipus on igal juhul korporatsiooni huvid.
Teine filter on reklaami reaalne funktsioon. Tegelikkuses maksab meedia palju rohkem ja tarbijad pole valmis kõike seda kinni maksma. Kes korvab vahe?! Reklaamiandjad! Mille eest need omakorda maksavad?! Lihtne – nemad maksavad auditooriumi eest. Tähtsaim pole sugugi see meedia omatoodang, mida teile müüakse, vaid nende peamine kaup on – TEIE!
Kolmas filter on see, kuidas eliit juhib pressi. Ajakirjandus ei saa võimule vastu vaielda ja sellele vastu töötada juba määratluse järgi. Süsteemile on vajalikud käsilased-kaasosalised. Valitsused, korporatsioonid, peamised asutused – nad kõik tunnevad meediamängu reegleid. Nemad oskavad luua uudistevoo päeva- ja järjekorra.
Just nemad toidavad meediat paljastuste ja sensatsioonidega, „õigete“ ametlike intervjuude ja spetsiaalselt selleks leiutatud „ekspertide“ abiga. Nemad otsustavad, mida meedia kajastab. Sedapidi ongi ju nii, et meedia ja võim käivad just ühte jalga. Eesti tingimustes on asi veelgi lihtsam, sest võim on tavaliselt kellegi teise eriti kuulekas alltöövõtja, seejuures pretensioonitu ja nõus ka pai eest kasvõi nahast välja minema, peaasi, et meeldida.
Neljas filter. Sa proovi ainult võimule väljakutse heita! Sind tõugatakse kraavi, Sind võetakse teatud nimekirjadest välja. Ei lasta enam, kuhu vaja. Sa kaotad privileegid. Sul polegi enam, millest kirjutada. Tasub ainult pressil, st informaatoritel, paljastajatel, ajakirjanikel rikkuda kokkulepet, kui järgnevad meetmed. Niipea, kui mingi teema muutub maailma võimsate jaoks ebamugavaks, näete kohe algavat hämamist reaalselt toimumas – allikad diskrediteeritakse edukalt ja seejärel ilmuvad uued ja paljastavad teated millegi kohta, mis tähelepanu otsekohe mujale juhivad.
Viies filter on ühine vaenlane. Nõusoleku saavutamiseks on vaja vaenlast, kellest peab saama sihtmärk. Kommunism, terrorism, immigrandid – meie tingimustes muidugi EKRE ja mingi salapärane „sallimatus“, mille tähendust keegi pole välja uurinud ilmselt põhjusel, et seda lihtsalt pole olemas. Ühine vaenlane on kui tont, kes tekitab hirmu ja hoiab ühiskondlikku arvamust kindlalt etteantud vaos.
Kuis tundub, kas sobib ka meie tingimustes?!
Andres Raid, ajakirjanik
