„Suvel sattusin ühe tõsise ökoaktivisti suvekodusse. Ta ise oli korraks kuskile ära läinud, pidi kohe tagasi tulema. Tuligi – tegi auto tagaluugi lahti ja võttis sealt hunniku plastkanistreid välja – murutraktori bensiinisegu, muru kasvab mühinal…
„Aga kuhu need „kankud“ pärast paned?“
„No nendega ongi üks igavene jama – pagana plastik! Toodavad ja toodavad, keskkonna peale vilistavad!“
„Aga sa ise ju ostad seda?! Suvalisest bensiinijaamast saad ju bensiini, teenindusest saad õli, müüvad heameelega, nii kahe- kui ka neljataktilise masina tarvis. Sajad käigus olnud toredaid plekk-kanistreid on ju igas mõõdus saada, kestab elu aeg.“
„No kes viitsib sellega jännata…“
„Aga traktor ise, seegi ju tossab, äkki vikatiga?! Väike füüsis kah?!“
„Kes seda enam oskab…“
Siis ilmus šašlõkk, plastämbris muidugi, nõud ühekordsed, aga hügieenilised, plastist nagu igasugused ametid on kinnitanud ja müügile lubanud. Võiks veel pikalt jätkata, kuid loodetavasti on vastuolu niigi ilmne.
Siin see siis on – loosungid ei kattu sageli tegeliku eluga, niigi loodust hoidev inimene peab loomulikuks seda, et lahkub loodusest jälgi jätmata ja ei lähe sellest kohe lõustakaustikus ette kandma. See ei ole tema jaoks saavutus, vaid elustiil, terve mõistusega inimese eluviis ja laad.
Aga asi on võimalik hoopis üle võlli keerata – hiljuti sai lugeda toredat uudist selle kohta, et president oli Paldiskis puid istutanud. Eks seda ole teinud suurem osa inimestest, kunagi käidi koolide ja klasside kaupa ikka kevadeti looduses istikuid maha panemas ja mingi kangelastegu see küll ei olnud, ehkki igati tore ükskõik, kust vaatad.
Imelikuks läks aga kogu ettevõtmine Kersti Kaljulaiu puhul siis, kui öeldi välja istutustööde põhjus – sellega likvideeriti Bellingshauseni nimelise laevaretke, pange nüüd tähele – ökoloogilist jalajälge!
“Purjelaeval Admiral Bellingshausen madrusena kaasa sõitnud president Kersti Kaljulaid istutas täna koos teiste meeskonnaliikmetega Paldiskisse puid, et likvideerida reisist tekkinud ökoloogilist jalajälge.”
Ilus oleks see pilt ju küll – otse lennukist lähevad reisijad organiseeritult valmispandud aasale oma jalajälge likvideerima, sama liikumine toimub sadamas ja bussipeatustes, valjuhäälditest kostab hariv loeng äsja jäetud jalajäljest, meri taganeb ja metsad vaid kerkivad…
Loogika on siin ilmne – kõigepealt tekitame jälje või tekitame mingi pahanduse ja siis sooritame kangelasteo – hakkame selle tagajärgesid likvideerima?! Äkki jätaks selle sammu astumata ja jälje jätmata?! Aga jah, kuhu jääb siis kangelastegu?
Sama on tegelikult selle „Teeme ära!“ liikumisega, loogilisem oleks ju elada nii, et kellelegi ega millelegi poleks ära vaja teha, kuid seda on vist liig palju tahetud ühiskonnas, mis sellele põhimõttele vastavalt kokku on pandudki!“
Andres Raid, ajakirjanik