14.07.2021
Umbluuteadused on jõudnud ka Eesti ülikoolidesse. Pilt on illustratiivne.
„Vana ja äraleierdamiseni kuuldud jutt õpetajate puudusest koolis on juba sedavõrd kulunud, et see ei liiguta ega kõneta enam kedagi – kui siis, ehk vast mõnda hõlptulu otsivat seltskonda, kes väsimatult toetusi oma innovaatilistele ja iga päev uutele äppidele ning ideedele igasugustest instantsidest (raha) kerjavad – ja näib, et edukalt.
Probleemi tekke põhjustest ei räägi keegi, neid ei osata ei näha ega otsida; ilma põhjuste väljaselgitamisteta pole aga mõtet lahenduste leidmiseks mingit lootustki heietada, ükskõik kuipalju raha õnnestub kellelegi ära sokutada. Ja ega lahendust vajatagi, sest tegevus käib just suurmuretsemisest näilisuse loomise ja juba nimetatud rahavoogude pärast ja nimel.
Samuti ei huvita kedagi õppe kvaliteet ja sisu ehk see, millise dispositsioonide süsteemi, maailmavaate ja erialase, ametialase ja kutsealase ettevalmistusega isik kooli läheb (satub). Vastasel korral ei loeks me ajalehest: „Uue põlvkonna õpetajad jõuavad kooli teistest valdkondadest“.
No öelge, milleks meile didaktika- ja pedagoogikakursus, seminarid ja kollokviumid ning praktikumid? Peaasi, et koht on täidetud ja selle koha peal on noor inimene! No milleks poolel teel seisma jääda? Loeme edasi: „Kristo Siig: telekool on eilne päev, teeme parem maailma esimese riigi toega Youtube-kooli“
Sellest loeme välja õiget mitut asja – loo autor pole kas kunagi külastanud, on kohapeal maganud või millestki muust unelenud nii sotsioloogia, sotsiaal-psühholoogia kui ka psühholoogiakursust läbi võttes. Võimalik, et ta pole neid kunagi külastanud või on ained lihtsalt ülejõu käivateks osutunud.
On veel üks võimalus – autoril mõlgub juba plaan meeles, kuidas selle utoopia jaoks mõned miljonid kätte saada – vajalikus selts- ja erakonnas olles on see täiesti mõeldav. Näib, et autor pole ei kuulnudki ega lugenud midagi sellistest kolinal läbikukkunud eksperimentidest, mille esimese lainega alustati seoses raadio ja teise lainega seoses TV tulekuga – jutt käib taas just näilisusele, mitte tegelikkusele orienteeritud tegevusest.
Mis meil tegelikult on? Õpetajate ettevalmistuse küsimus on kaks korda olnud Riigikogus arutusel eriti olulise küsimusena, mõlemal korral on suure aplombiga alustatud tegevus susinal lihtsalt kokku jooksnud ja lõppenud ei mitte millegagi. Koolide rektorid ja tulevad Riigikogu ette ja annavad aru – kas keegi tõesti usub, et mõni koolijuht tuleb ja tunnistab, et tema juhitavas asutuses on miskit mäda?! Vastupidi – RK liikmed on kuulnud vaid ilukõnesid kui hästi kõik on praegu ja kui heaks meie targal juhtimisel veel kõik olema hakkab!
Tegelik olukord on ülikoolides räbal või hullemgi veel, sest õppejõudegi enam kas pole või ei saagi neid enam juurde tekkida. Põhjus on lihtne – õppejõud saavad tekkida vaid teaduslike uuringute käigus, neid meil enam ei ole ega tehta (jutt on ühiskonna-alastest vähemalt) ja uuringute pähe kõlbavad suvalised kirjeldused, auditooriumi või tellija huvidele vastavad loendid või kokkuvõtted mingist olematu metoodika ja metodoloogia alusel toiminud küsitlusest. Kooliõpetaja puhul on meil primaarseks saanud palk, nagu sellest oleneks kõik.
Jah, oleneb palju – reeglina on palk seotud otseselt ka ühiskondliku positsiooniga, see on õige. Aga kuhu jääb õpetaja ettevalmistus? Meil on ammu nii, et erialaseid teadmisi kõrgkoolis omandatakse, kutsealaseid vaid mõnel pool ja sedagi minimaalselt ning riivamisi, ametialast ettevalmistust aga pole enam Eestis juba aastaid! Kibe, kuid tõde – meil ei suudeta isegi nende kolme – eriala, kutse, amet – vahel vahet teha.
See nimekiri tuleks pikk ja üsnagi õõvastav, kuid sinna oleme me jõudnud. Mugav on sellest mööda vaadata ja keskenduda mõnele detailile (reeglina on selleks kõigile arusaadav suurus – raha) ja sellega vehkides kulgeda valimistelt valimistele ja olukorra tegelik muutmine kvalitatiivse tõusu poole polegi enam kõne all.
Edasi, seltsimehed, julgelt edasi! See, et ette on keegi suure augu kaevanud, pole oluline!“
Andres Raid, ajakirjanik
