31.12.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
Aasta on sama hea kui läbi ja millegipärast on selline mulje, et räägitakse kogu aeg ning üha tähtsamate nägudega, kuid olulisest ei taha keegi midagi ei teada ega veel vähem sõna võtta.
Mille otsas me tegelikult praegu siis istume? Kui ümberseadistaja Schwab räägib sellest, et tagasipöördumist enam ei ole, siis ilmselt on tal paljuski õigus. Kahjuks. Üheks põhjuseks on juhtimise, isegi selle praktilise külje degradeerumine, teooriatest kõnelemata.
Katsuge meie kõikvõimalike „juhtide“ käest küsida, mida nad juhivad – vastuseid saate igasuguseid, meil ei tea paraku juhid sedagi, et juhtimise objektideks saavad olla vaid protsessid ja ei enamat. Rahvusvahelise õpikunäite pakkus USA väljumine Afganistanist. Õige asi, täiesti saamatu korraldus.
Meie praegune koroonakriis ei ole põhjus, vaid kõigest päästik. Kõik läheb kallimaks, valla on päästetud doominoefekt ja seda on palja silmaga näha. David Baker kõneles 2020-ndal, et praegu on inimkonna ees seisev suurim ülesanne lihtsalt ellu jääda. Kesk- ja alamklassi elatustase käib mühinal alla, ebavõrdsuse kasv suureneb ja nagu ikka, on neis tingimustes oodata nii mässe kui ülestõuse, tänu globaliseerumisele on see protsess üleüldine. Jätkub poliitiline polariseerumine, sellega kaasneb midagi tähenduslikku – eliit degradeerub.
Luuakse uusi liite ja blokke ja senine kogemus kõneleb paraku sellest, et sellistes muutustes kaob umbes 20% maailma rahvastikust. Nukujuhid juhivad kõike, võtke kasvõi WHO. Kes rahastab seda masinavärki?! Lähema uurimine annab vastuseks nii otse kui kaude nii Gatesi kui ka Rockefelleri – nemad annavad juhiseid WHO-le, see omakorda riikidele ja riigijuhtide asi ja ülesanne on vaid tikksirgelt seista ja „jawohl“ lausuda. Pole ei presidente ega peaministreid, selles käsuliinis vähemalt. Vaadake kasvõi enne pandeemiat ilmunud Gates`i plaani „Event 201“, mis nägi ette tegevusjuhist koroonapandeemia puhuks ajal, millal seda viirust veel polnudki…
Arusaamatutel põhjustel vaikisid meie liidrid ees ja peavooluajakirjandus ülimalt olulise, alles 2018.aastal toimunud Santa Fe konverentsi. Kui nad sellest kuulnudki pole, siis on lihtsalt häbi. Selle ettevõtmise peakorraldajaks ja hingeks oli NSA (Rahvuslik Julgeolekuagentuur) ja kohal ei olnud professorid, vaid luureametnikud, korporatsioonide juhid etc. Üritus ei olnud salajane, küll aga „kinnise iseloomuga“ ja seal räägitut tasub tõsiselt võtta ja tähele panna. Muide, enne Nixonit ei teadnud isegi USA presidendid, et selline kontor üldse eksisteerib ja see viitab muidugi ka sellele, et president võib-olla polegi see riigi kõige tähtsam mees…
Kohapeal tehti kuus ettekannet – üldine, tööstus, majandus, tehisintellekti ohud, kliima ja demograafia – kokku 200 lehekülge ülihuvitavat teksti.
Huvipakkuv oli energeetika osa. Kui tööstusrevolutsioon algas, oli põhiliseks energiaallikaks süsi. On olemas selline suurus/näitaja nagu energiaallika rentaablus ja see oli söe puhul 75:1. Rentaabluse tipp oli eelmise sajandi 70-ndatel, järgnes 10-15 aastat saavutatu nautimist ja seejärel algas allakäik. See kõik purustas ettekujutused ja laiatarbejutud „rohepöördest“ kui sellisest: tuulikute rentaablus on ca 17:1, päike 3:1, geotermiline 4:1, liitiumpatareiga autol 7:1. Taastuvenergia ei ole paraku suuteline sütt ja aatomit rentaabluse osas ületama.
Tõsiseks võtab aga demograafiasse puutuv. Inimkonna kasv on pidurdunud – arvutuste järgi pidanuks juba praegu maailmas olema 10 miljardit inimest, on aga kõigest 8. Selge on see, et kahaneb just valgete inimeste arv ja osakaal ja just kolmandas maailmas kasvab noorte osakaal.
Gunnar Heinson on saksa autor, kes pole laialt tuntud, kuid keda pingsalt arvestavad tegelikud otsustajad kõige kõrgemal tasemel. Oma „Söhne und Weltmahct`is“ toob ta välja uue termini halvaloomuline noorte prioriteet ja selles esitab ta ka konstruktsiooni protsessi ilmestamiseks. Ta peab eriti oluliseks 40-44 aastaste meeste suhet poeglastesse vanuses üks päev kuni neli aastat. Kui suhe on neljakümneste kasuks, on lugu kehvapoolne, 100:80 annab põhjuse häirekella lüüa. Sakslased on selges väljasuremise tendentsis, sest sealne suhe on 100:50, populatsioon on selgelt mandumas.
Vaatame aga mujale – Gaza sektor 100:464, Afganistan 100:403, Somaali 100:364, Iraan 100:351, Süüria 100:253…
Heinsohni arvates on „lõuna“ inimpotsentsiaal valguda põhja aladele ca 750 miljonit, Euroopale piisaks lõpu peale tegemiseks tema praeguses tähenduses 50-stki!
Ehkki meil on Venemaaga seoses esile toodud eranditult negatiivset, siis olgu siin selles kontekstis ka midagi positiivset. Põhiline erinevus Venemaa ja muu Euroopa vahel suhtumises migrantidesse seisneb selles, et eurooplastele on kogu aeg sisendatud süü- ja võlatunnet migrantide suhtes, Venemaal on neid hoopis välditud ja keegi pole mõelnudki oma traditsioone migrantide tarvis muutma hakata või neile muul viisil eritingimusi luua.
Miks ei kuulata meil „tarkpäid“!? Jutu alguses märkisime möödaminnes, et eliidi intellektuaalne allakäik on paraku muljetavaldav. Pange kõrvuti de Gaulle ja Macron, Adenauer ja Merkel… Piisab sellestki, kui siin oma Eestiski ringi vaadata, kus otsustajaks saab enam kui küsitavate intellektuaalsete võimetega pugeja ja mis kõige hullem, publik plaksutab sellele kõigele kaasa. Ega see publik otsigi enam juhti ja tegelikku autoriteeti, vaid kindluse mõttes isegi endast rumalamat ja saamatumat, pärast ei jõua ära kiruda ükskõik keda, ainult mitte ennast.
Mis meile siis jääb?! End täissöönud vananev euroopa valge, teisalt aga silmnähtavalt agressiivne lõunamaa hästi sigiv noor – pole vaja olla Nostradamus, et tulemus kätte ära paistaks.
Konverentsi teisel päeval vaeti maailma arengu võimalikke stsenaariume, neid oli neli.
Esimene oli optimaalne, st inimkond saab olukorrast jagu, tuleb toime.
Teiseks oli revolutsiooniline ja see tähendas seda, et inimkond ületab raskused ja sooritab isegi mingi läbimurde. Kumbki neist võimalustest pooldajaid ei leidnud ja need lükati üksmeelselt kõrvale. Ka siit paistis välja ja toodi isegi põhjusena välja asjaolu, et juhtidel on madal intellektuaalne võimekus. Viimase saja aasta jooksul on Euroopas loodud standardiseeritud inimene, kes on seadusekuulekas ja pole põhimõtteliselt võimeline järske liigutusi tegema. Ta ei suuda ei otsustada ega vastutada, ta ei suuda isegi ligimest enam kaitsta, kasvõi sellesama migrandi eest, kes häbitult ja täie õigusega Kölnis kiriku ees mõnd tütarlast tümitab. See standardiseeritud musterkodanik on kasvanud koolitestide najal, tal puudub nii initsiatiiv kui ka tahe kui selline.
Kolmanda võimalusena nähti katastroofi ja sellega nõustus 55% koosolijaist rõhutades samas, et ka katastroofi tuleks ikkagi juhtida.
Neljandaks pakuti välja antropoloogiline üleminek. Pange tähele, jutt on antropoloogilisest, mitte sotsiaalsest üleminekust ja seda toetas 25% kohalolijaist. Jutt käib sellest, et „ülemised“ ja „alumised“ erinevad üksteisest antropoloogiliselt. Ülemine elab 120-140 aastat, käib ökolt riides ja sööb naturaalset loomulikku toitu etc etc. Ülejäänud…noh, kuidas saavad, ise vaatavad… valke on ka sitikates…
See tähendab juba kastiühiskonda, klassidest enam rääkida ei saa.
Neid (ja palju muidki) asju on hea teada ja silmas pidada, meil on aga ilmselt olulisemaid asju ajada – kasvõi kuidas ja millega see MEM Cafe uks üldse kinni lüüa?!
Andres Raid, ajakirjanik