24.03.2023
Ajakirjanik Andres Raid.
Juba mitu päeva täidavad leheruumi ja eetrit jutud uuest algatusest, mis sunniks kooli kõik alla kaheksateistkümnesed.
Mulje jääb selline, et kuskilt, näiteks miks mitte Brüsselist, on tulnud korraldus otsustavalt vähendada alla 18-aastaste töötust. Kõige lihtsam viis selleks ongi ju teada anda, et nad on kõik õpilased ja saada koheselt kiire lahenduse eest kiita.
Veelkord – see on spekulatsioon. Kui aga pisutki tähelepanelikumalt teema ümber keerutavate ametnike ja poliitikute juttudesse, siis paistab sealt kätte halastamatu tõde – neil juttudel pole sisu. Sisutut juttu suudab ajada igaüks, kes rääkida oskab.
Õppesisu kaotas Lukas oma korraldusega ära 23. veebruaril sellel aastal, sisutu jutt järjekordse teostamatu ettevõtmise üle käib hariduse ja hooga edasi inimeste poolt, kel pole isegi hariduse määratlust olemas. Mida sellega saavutada tahetakse, konkreetselt?!
Meil räägitakse kogu aeg kõikvõimalikest tegevustest – tõstmisest-langetamisest, laiendamisest-kitsendamisest, optimeerimisest ja arvestamisest, kuid mida nende tegevustega ette nähtud on saavutada, sellest juttu paraku pole.
Muide, vägisi jääb mulje, et aktivistid ei suuda isegi eesmärkide ja vahendite vahel vahet teha, esitades just tegevust kui eesmärki ja siis pole ime, et peale üsna skisofreeniliste sõnavõttude polegi midagi. Me kõik oskama arvata millegi kohta midagi, olgu see astronoomia või füüsika, kuid asjatundjate keskel eelistavad nutikamad vaikida ja säilitada oht näida rumalana selle asemel, et teha suu lahti ja hajutada viimnegi kahtlus.
Kas need eksperimenteerijad vastutavad ka selle eest, mida nad teevad või tegemata jätavad?! Vastus on ilmselge – ei vastuta, meil pole ju keegi mingit isikliku vastutuse printsiipi kunagi kehtestanud. Moraali peale ei maksa loota, enamik selles sõna otseses mõttes lammutusprotsessis osalejaid on seda sõna heal juhul vaid kuulnud või kogemata kirjapildis näinud.
Neile on seoses ametikohaga antud küll administratiivne õigus sellel põllul toimetamiseks, kuid moraalset ju pole, sest paraku ei ole selleks elementaarset ettevalmistust ega kogemust. Pole siinkohal mõtet vehkida oma koolituste või läbitud kursuste arvuga, meil lõpetavad edukalt keskkooligi inimesed, kel funktsionaalset lugemisoskust ei ole ja mõtlemisoskus, mida õppida ei olegi võimalik, samuti puudu.
Johannes Aavik rääkis vastupidisest selektsioonist. „See on kui mingi üleüldine kängu-jäämine, kehaline, kõlbline ja vaimline ebatäielisus. Meie ringkondades leiab nii vähe peenema intelligentsi ja vaimulaadiga isikuid… Meilgi on loomulik väljavalik, mis läheb mitte pahemast paremani, vaid ümberpöördult, paremast pahemani. Meie rahva seas on just tühisemad alaväärilisemad eksemplarid need, kes pinnale jäävad“.
Aavik ei olnud sugugi pessimist, vaid otsekohene ja aus. Tema poolt kirjapandu on tänaseks muutunud otsekui normiks, mida noodsamad ametnikud ja poliitikud normiks tahavad muuta ja sealjuures selliseks, kus teist võimalust otsekui ei olekski olemas.
Pakosta annab meile retsepti: „PÄEVA TEEMA | Liisa Pakosta: põhikool ei anna noortele piisavat tõuget hariduse jätkamiseks“. Kes annaks Pakostale ja veel paljudele teistelegi tõuke, mis neid vähemalt haridussüsteemi juurest võimalikult kaugemale viiks?!
Seniks jääme ootama, millal Arnold Oksmaa promoveeritakse EMTA audoktoriks.
Andres Raid