11.06.2021
President Lennart Meri.
“Imelikul kombel on pea kõiki, kes midagi süvariigist kui sellisest rääkinud on, avalikus meedias kohe lamemaalasteks, vandenõuteoreetikuteks ja muidugi ka Kremli kasulikeks idiootideks hakatud nimetama.
Termin on aga olemas ja kehand, mida see tähistab, täpselt samuti – seda ei näe või kuule vaid parteisõdur või siis kahjuks kaasasündinud parandamatu rikkega indiviid. Hea ülevaate saab muuseas kätte Amazonist kas päris endale või siis raamatukogust – see on vaid üks paljudest sellele teemale keskendunud teos.
Meiegi inkvisiitorid on lamemaalaseks teinud isegi Lennart Mere, seda võib-olla teadmatusest või lihtsalt lastetoa puudumise tõttu.
22. detsembril 1997. aastal ilmus „Luubis“ intervjuu, milles president hoiatab ühe huvigrupi diktatuuri eest, teisisõnu, see ongi hoiatus süvariigi eest.
«Kas Eesti põhiseadus ja põhiseaduslik kord ikka kehtib Eestis?» küsib president Lennart Meri ajakirjas «Luup». Riigipea arvates tuleb meil kõigepealt tähelepanu pöörata õigusriikluse tugevdamisele.
President Lennart Meri tõdeb ajakirjale «Luup» antud intervjuus, et meie igapäevane poliitiline praktika on oskamatu, seal on Eestile saatuslikke puudusi ja see sunnib meid tähelepanu pöörama õigusriikluse tugevdamisele.
«Küsimus on selles, kuivõrd põhiseadus toimib. Kas põhiseadust on osatud õigesti lugeda? Need on meie püsimise või mittepüsimise võtmeküsimused,» rõhutab president, keda teeb murelikuks, et erinevalt parlamentaarsetest demokraatiatest on Eestis valitsus samastatud riigiga. «Riik eeldab põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud sõltumatust, võimude tasakaalustatud lahusust,» meenutab Lennart Meri.
Kas Eestit võis ähvardada diktatuur juba toona? Lennart Meri vastas nii:
«Vihkan sõna «diktatuur» ja oleksin tahtnud seda vältida. Aga olen kõnelenud saksa, austria, hollandi õigusteadlastega. Nad on mures, et kui areng jätkub samas suunas, ei ole välistatud, et Eesti võib liikuda diktatuuri poole. Diktatuurist rääkides ei peeta silmas mitte ühe inimese diktatuuri, vaid ühe huvigrupi diktatuuri.»
Kas Kersti Kaljulaid arvab tõesti, et Meri sai asjadest valesti aru? Meri ütles nii: «Riigipea esmane ülesanne on olla küll karm, aga erapooletu kõigi huvigruppide suhtes.»
Meri hinnangul ei võimaldanud juba siis valimisseadus läbipaistvat rahva valikut: «Inimesed esitavad oma eelistusi valimisliitudele, mis on kaasa toonud olukorra, kus nad hämmastusega näevad meie aktiivses poliitilises eliidis inimesi, keda nad mitte kunagi ei ole valinud, keda nad mitte kunagi ei ole kohanud, kellele on antud minimaalsel hulgal hääli. See on viinud selleni, et valimised on inimestele valmistanud pettumuse.»
Tuletame meelde, et e-hääletust toona veel ei olnudki…
Klassikuid tuleks aga tunda ja nende pärandist vähemalt üht-teist teada, Lennart Meri on praeguste tendentside jätkudes kogu oma vastuolulisuse juures seadnud lati nii kõrgele, et tema järglased on vähemalt seni olnud ülimalt head võrdluseks, kuivõrd tühised nad on olnud.
Või ongi nad juba tegelikult tollesama süvariigi emissarid, kelle eest Meri juba pea 25 aastat tagasi hoiatas?!
Andres Raid, ajakirjanik
