17.12.2022
Andres Raid
Valitsuse ja paljude neile lähedaste isikute ning nende armust eksisteerivate (rahastatavate) seltskondade arvates „poetagustel“ on siiski oma seisukoht ja põhineb enam kui loogilistel arutlustel. See viimane ei kuulu enam ammu peavoolu arsenali hulka, sest seal on peamiseks tegutsemis- ja mõtlemisviisiks refleksipõhisus ja neistki on suuresti säilinud vaid kaks – haaramine ning neelamine.
Kesk-Eestist on pärit järgnev arutluskäik pärast seda, kui ilmutati prokuratuuri ja ajakirjanduse omavaheline kohtusse jõudnud vaidlus, siinkohal on säilitatud pea täielikult originaalne sõnavara ja loomulikult algne mõttekäikude jada.
„Vaadates Riigikohtu istungit nn. Sulev Vedleri ja „Eesti Ekspressi“ trahvimise teemal, meenus vana nõukogude ajast pärit pilalugu.
Tulnud kord eit Mihhail Gorbatšovi juurde ja tahtis teada, kas perestroika ja uutmise mõtlesid välja teadlased või poliitikud. Saanud Mihhail Sergejevitšilt uhkusest pakatava vastuse, et tegu on ikka kommunistide kätetööga, pobises eit endamisi, et nii arvas ta ju ka ise. Teadlased poleks ilmselt alustanud inimkatsetega, alguses oleksid nad katsetanud uut lähenemist ikka loomade peal.
Sama küsimus, kas õigusteadus on ikka teadus, tekkis ka nüüd. Ja pidi sarnaselt eidega omaette tõdema, et ka selles vaidluses on tegu ilmselgelt poliitikute kätetööga. Miks?!
Nimelt leidsid prokuratuuri esindajad Riigikohtu istungil, et nad vajasid ja vajavad antud kaasust õigusselguse saamiseks. Täiesti arusaadav soov, aga miks kasutada selleks ajakirjanikke (st. inimesi)? Kas normikontrolli ei saa siis teha väljaspool kriminaalmenetlust?
Kui prokuratuuril napib teadmisi, siis peaks ju saama pöörduda abipalvega teadlaste poole!
Seda enam, et istungil kõlanud faktilised asjaolud ja väited raskest rikkumisest, mis väärivad ajakirjanike karmimat karistamist, jäid enamikule ju sisutühjaks ehk õõnsaks.
Eesti keeles on olemas selline ilus sõna nagu „möla“. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi on „möla rohkesõnaline, kuid sisutu jutt, loba. (Kes su ajuvaba möla kuulata tahab! Tal jookseb möla hästi. Ei olnud meil mingit asjalikku juttu, ajasime niisama möla. Ta loodab eksamilgi oma lobedale mölale.)
Kas tõesti lootsid prokurörid kohtuistungil millelegi sellisele?
Juristid ju vist mõnikord viitavad teatud olukordade selgitamisel nn. elulisele usutavusele ja elulistele olukordadele ning see tundub ju küll igati mõistlik olevat.
Toome näite olukorrast, mille sarnasusele ka üks riigikohtunik istungil viitas. Näiteks sõidetakse teie seisvale autole otsa. Suurt kahju ei tekkinud. Avarii põhjustanud autost väljub aga teie hea vana sõber ilmselges joobeseisundis. Ta teeb ettepaneku lahendada asi mitteametlikult ja ta korvab kogu tekitatud kahju.
Paraku sõidab mööda politsei ja tuleb asja uurima. Teie sõbra seisundit hinnates tekkis politseinikel põhjendatud kahtlus, et ta pole kaine. See leiab ka ametlikult kinnitust, sest teie sõbral tuvastati kriminaalne joove. Teilt võetakse sündmuskohal seletus ja teavitatakse kriminaalmenetluse algatamisest. Te lähete koju ja räägite sellest, mis teiega juhtus, oma abikaasale ja lastele. Ka nemad jagavad teie käest kuuldust informatsiooni oma sõprade ja tuttavatega.
Tundub igati loogiline, see nii tavaline ju? Kahjuks olete prokuratuuri Riigikohtus esitatud seisukohtade järgi potentsiaalne kurjategija! Selle loogika järgi ei tohiks te vist enam teistele isikutele avaldada isegi oma nime, sest ka teie nimi on nüüd osa eeluurimise salastatud materjalist.
Riigikohtus küll prokurör mainis, et reeglina pisirikkumiste eest nad karistama ei hakka. Samas jääb kehtima teadmine, et olete kurjam, keda riigivõim lihtsalt oma armust ei hakka karistama.
Kui see nii on, siis me ei saa ju enam rääkida Eesti Vabariigist, kui demokraatlikust õigusriigist. Tegemist on selgelt riigiga, kus omavoli ja vägivald ametiisikute poolt on kehtiva korra kohaselt lubatav ja aktsepteeritav.
Muuseas, Riigikohtu istungi jooksul sai vähemal selgeks, et ajakirjanike tegevus antud menetluses käsitletud sündmuste osas mingit kahju kriminaalmenetlusele ei tekitanud. Ometi nõuti ajakirjanike trahvimist ehk karistamist kõige karmima seaduses lubatud määraga.
Riigikohtunik tutvustas kohe istungi alguses, et prokuratuuril on võimalus oma kaebusest loobuda või muuta. Istungil ei suutnud prokuratuuri esindajad viidata ühelegi tõendile, et ajakirjanikele süüks arvatav tegu vääriks sellist karmi karistust. Karmist karistamise soovist prokuratuur ei loobunud.
Selle põhjal jääbki kodanikule mulje, et meie õiguskaitsjad võivad täiesti seaduslikult vastavalt oma suvale süüdistada igaühte meist kuni kõrgeima kohtuastmeni kuriteos ja selleks sobib iga meede, loba, ehk kivist vee väljapigistamiseni välja.
Järeldus – seega ei kehti meil enam põhimõte, et meil lobisemise eest palka ei maksta. Makstakse küll ja veel nii, et vähe pole!
Kas poleks siiski juba viimane aeg nõuda ka ametiisikutelt nende jonniga tekitatud kahjude katmist? Oeh, annaks kõik kõigepealt selle teadmise ja laiemalt ka kodumaa eest, kuid selle viimase viis viimane arve kommunaalide eest…“
Ja nüüd, armsad valitsejad, jätkake ikka kinnitamist, et nn „poetagused“ ei ole kursis, ei mõtle ega järelda…
Andres Raid