27.04.2022
Kõik teed viivad Gazprombanki… kahjuks kogu Läänes.
Delfi avaldas artikli reeturite kohta ja reeturiteks nimetatakse neid, kes on valmis Gazpromilt rublade eest gaasi ostma.
Nimetatakse kümmet riiki (need on avanud Gazprom pangas oma korrespondentarve) – see info pole aga täpne, sest juba enne on gaasiostu eest alustanud neli riiki ja seega on neid juba 14.
Ursula von der Leyen aga rõõmustas ja teatas, et nüüd saavad ju need, kes ise rublades maksmast keelduvad, osta ju gaasi nende käest, kes rublade eest ostavad… Kui see on haritud ja turumajanduses tegutsev Euroopa, siis nende tegutsemisprintsiipidest on küll raske aru saada.
See meil ilmuv teave viitab aga paraku ühele tõsiasjale – ilmselt ei saa ei ajakirjanikud ega valitsuse ametnikud aru turu toimimise põhimõtetest ja põhiline on siin siiski mitte ideoloogia, vaid rahas väljenduv kasum, ükskõik kui raske seda ka tunnistada ei ole.
Kui aga aru ei saa, on lihtsam, sest siis polegi midagi tunnistada. Meie rahandusminister teatas äsja, et vene gaasist ollakse loobutud, tõsiasi on aga see, et aprillikuisest gaasimajandusest on Venemaa gaasi osa 79%.
The WSJ avaldas üsna asjaliku ja objektiivse ülevaate naftakaubandusest ja see peaks avama kasvõi pisutki silmi neil, kes ministeeriumides oma päevi mööda saadavad.
Äri vene naftaga õitseb ja kasvab, tõsi küll, seda on nüüd raskem jälgida ja ega tegelikke kasusaajaid see nuhkimine eriti ei huvita ka. Asi on selles, et tankerid laetakse täis ilma kindlat sihtsadamat märkimata ja nii ongi arvatav vene nafta eksport tõusnud 1,6 miljoni barrelini PÄEVAS. Aprillis näiteks kasvas ka Eestisse imporditud nafta hulk, ulatudes 174717 barrelini päevas. Vaadake või äratoodud graafikut allpool:
Laevade sisu pumbatake ümber ka merel, sinna uude alusesse voolanud nafta seguneb juba seal enne olnud cargoga ja juba ei tea enam keegi täpselt, milline barrell kust tuli. Loogika on lihtne – ideoloogia on tore, kuid ilma naftata ei sõida ei auto ega lenda lennuk, keemiatehased jäävad seisma ja paljud muudki.
Turul on leida isegi kurioosumeid – leidub isegi Läti naftat, ehkki teame, et seal mingi naftat (seni) veel leitud ei ole. Segu sellest ja sellest, segatud Lätis ja ongi Läti nafta! Ust-Luugas ja Primorski sadamates täis laetud laevad saabuvad kirjade järgi Lõuna-Koreast, ostetakse paraku üha rohkem ja seda just uute sanktsioonide kartuses. Suurkompanii Shell näiteks on teada andnud, et me ei saa rääkida enam vene naftatootest, kui toode sisaldab alla 50% vene toornaftat.
Seega – üks asi on retoorika ja teine kaine ja külm arvestus niipea, kui asi puudutab toimetulekut ja kasumeid. Eesti võiks siin arukalt käituda ja vedurist mitte eespool joosta.
Andres Raid, ajakirjanik
