Numbrid, numbrid…
Numbrid on ilusad, nende tagaajamine aga omaette võib tuua hoopis ebameeldiva üllatuse. Üks õiendus algatuseks veel – meil on kombeks kahjuks eksida ja seda pidevalt rääkides suurtest ja väikestest numbritest. Suured või väikesed on siiski arvud.
Vaktsineerimisprotsessi tähtsaim näitaja on – õige, taas arvud. Nakatunud, terved (neid enam otsekui polegi), haiglakohad, süstitud jne. Ikka – arvud. Maailm elabki otsekui arvudes ja tulemus? 100%-lisest vaktsineeritusest teatas hiljuti Gibraltar. Võit! Tõbi peaks ju seal ometi võidetud olema, sest meile piisaks ju uute seisukohtade järgi 80-stki?!
Paraku räägib reaalsus millestki muust. Gibraltaris elab oma kaks Rakveretäit rahvast, kuulub see maa Suurbritanniale. Võtame aluseks ametliku lehekülje ja mis pilt meile sealt vastu vaatab?
Tasub tähele panna sedagi, et ametlik vaktsineerituse tase on seal isegi suurem, kuni 118% ja see pole selles mõttes ime, et juurde on arvestatud ka need hispaaniakeelsed, kes seal oma doosi saamas käivad. Spetsialistid ütlevad, et meile vaatab siit vastu suisa eksponentsiaalne nakatumiskõvera kasv – viimase 7 päeva jooksul üle 50 inimese päevas!
Kanname selle meie tingimustesse üle ja tulemus on tõesti masendav. Kõike seda on liiga palju võrreldes septembrikuise näitajaga, mis oli 10 piires. Lisame meeldetuletuseks juurde – seda kõike maal, kus on maailma kõige kõrgem vaktsineerituse tase! Kohapeal räägitakse sügise saabumisest ja muutuva ilmastiku faktorist, kuid siiski peaksid ju kõik ometi kaitstud olema. Ametnikud on rõhutanud, et neil on kaitsesüstimise objektiks olnud KOGU elanikkond, see tähendab kõik alates 5. eluaastast.
Selle taustal meenutaksime, et siin pidi piisama ju oluliselt vähemast ja võit pidi käes olema?!
Ilkumiseks ega parastamiseks pole siin mingit põhjust, kaugel sellest. Kuid paraku on tegemist hea õpikunäitega selle kohta, et pelgalt arvude (veel hullem – numbrite) tagaajamine ei pruugi alati ei soovitud sihil püsida ega eesmärke saavutada.
Andres Raid, ajakirjanik