22.12.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Õiendame ära ühe väikese võlgnevuse – lubasime hiljuti tuua meie peavoolust midagi ka positiivset.
Veidigi tähelepanelikum suhtumine tekstidesse võib meile üsna lihtsalt välja tuua halastamatu tõe. Võtame kasvõi „Postimehes“ ilmunud kultuuriministri teksti.
Võtame siit vaid mõned laused.
– „Pidev märgistamine, mõnede rühmade sihilik eemaletõukamine ja ühiskonnas lõhestamine loob hetkel Eestis tarbetuid ja ohtlikke pingeid“. Piret Hartman, paluks teavet selle kohta, millal need pinged tarvilikud võiksid olla ja millal need pinged ohtlikud ei oleks?! Siin on ju kirjas, et vaid HETKEL on see nii!
– „Me oleme tugevad ainult sellepärast, et meil on tugev ja ühte hoidev demokraatia“. See pole praktiliselt ei arusaadav ega mõistatav. Oleme nüüd järsku tugevaks saanud?! Kus seda ühte hoidvat demokraatiat hoitakse ja mis loom see üldse on ning millises kastmes seda manustatakse?!
– „Me peame tegelema kremlimeelsuse välja juurimise, mitte aga selle juurutamisega“. Oot-oot, kes seda siin juurutab, on äkki mingi selgitus selguse huvides, mida selle kremlimeelsuse all silmas peetakse ja kuidas ja kes seda siin juurima peab?! Minister viitab kellelegi „meiele“ ja seega jääb segaseks, kes peavad nende juurimistalgutega ühinema ja mis saab neist, kes sellest viilima hakkavad.
– „Me ei taha muutuda Venemaaks, mida valitseb demokraatia ja arvamuste puudumine ning teineteise mahategemine“. Tuleb välja, et kultuuriministri arvates valitseb Venemaad demokraatia?! Huvitav on seegi seisukoht, et Venemaal pole üldse mingeid arvamusi – kust selline seni salajas hoitud teave välja ujus või ujutas selle välja Piret Hartman kindla eesmärgiga?! Kes seal Venemaal teineteist maha teeb või on see mingi eesmärgipärane tegevus?!
Sotsialistide ja liberaalide tekstidel on aja möödudes tendents puhtsemantiliselt üha hägusemaks muutuda. Kautzkyt ja tema kaasaegseid on kohati isegi hariv lugeda, praeguste sotside tekstid pakuvad vaid välisele efektsusele rõhuvaid mitte midagi tähendavaid tekste otsekui oleksid nad otse Socali jaburduste generaatorist tulnud. Sotside-liberaalide tänane stiil on sõnavaht, mis parandamisele ega korrigeerimisele ei allu, kuna tal pole sisu, kuid samas on nad vähemalt ühes vägagi kasulikud – nimelt annavad nad üsnagi adekvaatse ettekujutuse teksti looja isikust ja nii neid ilmselt võtta tulebki, ehkki see eeldab teinekord pisut suuremat süvenemist.
Tegelikult hoopis ohtlikum on see, et selliste tekstide tootmine kõige kõrgemal tasemel on tõstetud normi staatusesse, isegi Maris Lauri kirjutas hiljuti „väärtuspõhise eelarve“ teemadel – see viitab üheselt sellele, et Lauri on tellinud teksti ebapädevalt isikult või ei ole ta ise sellisest distsipliinist nagu aksioloogia (klassikaline väärtusõpetus) mitte midagi kuulnud.
Aga tänud antud juhul „Postimehele“, mille abil saime oma kultuuriministrist natukenegi parema ettekujutuse.
Andres Raid