23.09.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
„Nordica saaga ja nn. töötajate kohtukaasus võtab tuure üles ja on tekkinud taas (!) uued pöörded. Ka meie lugejal on teada, et vältida uusi „taudi“ laineid Nordica suunas, otsustas juhatus maksta endistele töötajatele, kes töötavad Nordicas, saamata jäänud koondamistasud välja pooles ulatuses. Tee endiste töötajate poolt Nordica suunas on ju viie ja poole aastaga sisse tallatud ja kahe astme kohtuotsused on kõigile vabalt saadavad.
Paraku lekkis nende töötajatega tehtud konfidentsiaalsusleping ja nüüd hakkasid omakorda hagi kokku panema ka ülejäänud töötajad, kes Nordicas või selle ümber moodustatud võrgustikus ei tööta. Loomulikult tekkis firmas uus paanika ja kiiruga võeti vastu otsus, et „maksame siis kõigile töötajatele välja nende saamata jäänud palga POOLES ULATUSES, et nad vaid vait jääksid“ ja ei segaks skeemiga jätkata. Ka need ülejäänud töötajad pidid alla kirjutama konfidentsiaalsusleppe ja kirja pankrotihaldurile, et nad loobuvad kõigist nõuetest.
Hirm, et asi läheb uuesti avalikkuse ette ja sellega kaasnev hirm riigipoolsete sanktsioonide võimalikkusest sundis juhte seda tegema. Eraldi teema on muidugi faktis, et maksti vaid pooles ulatuses. Kuidas peavad sellele reageerima nüüd ülejäänud võlausaldajad, kui nad seda kuulevad ja ka ukse taha tulevad!?
Asja iva on aga selles, et juriidiliselt on tegemist heategevusega, mis on riigiettevõttel keelatud. Nõudeid pole ju keegi esitanud ja samas külvatakse maksumaksja taskust raha otsekui väetist põllule.
Tekib ka küsimus, et kuidas neid miljoneid siis ikkagi külvatakse. Selgitame uuesti seda skeemi, mida oleme teinud viimased kuus aastat. Konsolideerimata tütarfirmade ja allhankefirmade sasipundar ju otse soodustab ja lihtsustab rahade kantimist ja välja jagamist kindlates suundades vastavalt vajadustele ja soovidele!
Näiteid elust enesest, nagu allikas seda kirjeldab. Näiteks eraettevõtja pakub Nordicale teenust 3 miljoni euro eest aastas. Nüüd oli vaja töötajatele maksta Riigikohtu vältimiseks 1,5 miljonit eurot. Nordica teeb lepingu muudatuse ja nõustub maksma tankistist firmale 3 miljoni euro asemel 4,5 miljonit eurot. Erafirma aga võib seda edasi kanda kuhu iganes ja kellele tahes.
Selline näitlik skeem aga paneb vähemalt minu ajurakud liikuma suunas, et nii saab raha edasi kantida kuhu iganes ja nendeks ei pea olema ainult EA eks-töötajad, vaid nendeks saavad vabalt olla ka riigiametnikud või muud „suvalised“ eraisikud. Juriidiliselt on kõik JOKK. Seega, mida rohkem selliseid teenuse pakkujaid Nordica „nisa“ otsas ripub, seda rohkem saab ju ka raha välja kantida, kinni aga maksab selle kõigega leppiv maksumaksja.
Nüüd lisandist – kuidas ikkagi nii?! Aga vist ongi nii – on ajudega enese eest seisvad tegelased ja ullikesed, kes end teadmatusest lasevad ära kasutada. Loed EE peatoimetaja artiklit energiast – kogu füüsika kursus algkoolist alates on asendunud dialektilise materialismi kõige hullemas arusaamises! Peaminister tuleb aga ja palub mitte vastu võtta seadust, mille nad ise välja mõtlesid!
Seejuures usub ta, et vabaturumajandus on tõesti olemas, mis eksisteerib seega koos kõikide kvootide, lubade ja keeldudega, mis talle tuttavast Brüsselist tulevad?!
Loeme: „Mina olen küll veendunud vabaduse pooldaja ja vaba turumajanduse pooldaja“.
Samas: „Kuivõrd jäi Isamaa esimehele Helir-Valdor Seederile tunne, et peaminister ei näe probleemi ei kliimapoliitikas ega kvoodikauplemispoliitikas ning talv tuleb ära kannatada, siis rõhutas Kallas, et tema näeb väga selgelt elektri hinna tõusu probleemi. Seega – kvoodid ikkagi on?! Mis puudutab probleemi, siis enda, noh, hea tuttav, Taavi Veskimäe ju ütles, et probleemi pole…
Või usub ta ikka turumajandusse, sest ütleb: „hinnatõus näitab, et peame taastuvatesse energiaallikatesse rohkem investeerima, sest turuolukorras pääseb turule kõige odavam elekter“. Alles oli ju suur jama, et odav vene elekter rikub hinnapoliitikat, halb ju vist tõesti, kui hind odav on, või kuidas?!
Aga – helgeid päid veel on, Nordica tõestab seda. Kahju ainult, et need helged ajud muude vankrite ette on rakendatud…!“
Andres Raid, ajakirjanik